Neeme Korv

FOTO: Postimees.ee

Erakondades käib aktiivne valimisnimekirjade timmimine. Avalikkuse ette on sellest, kes kus kandideerib, seni jõudnud vaid infopudemed. Põhiliselt räägitakse nii poliitika siseringis kui ka vaatlejate hulgas praegu pigem üldistest asjadest. Peamiselt võidust. Muretsetakse, kas mõni võit võib olla Eestile ohtlik. Aga kaotus võib olla ohtlikumgi.

Eesti poliitikas tuleb võitu tahes-tahtmata koalitsioonis jagada, kuid kaotusega on teisiti. See kibe pill tuleb kaotajal alla neelata, ja nii kibedus kui ka neelamine võib osutuda väga vastikuks. Samal ajal kui meie tähelepanu keskpunkt kuulub võitjatele, tuleks mõelda ka kaotajatele. Et kaotusest ei saaks demokraatia kaotus. Et legitiimsus poleks vaid näiline fassaad.

Post-Savisaare piirideta ajastus, kus kõik poliitilised jõud võivad kõigiga ühte heita, on ambitsioonid ülikõrged. Mõnikord võiks meediat jälgides arvata, et riigikogus pole 101, vaid vähemalt 202 kohta. Iga võistlus algab nullskooriga. Selleks et võimalike valijate usku edusse kinnistada, võivad võidust takistamatult häälekalt unistada mitte ainult favoriidistaatuses Keskerakond ja Reformierakond, vaid ka EKRE ja Eesti 200. Vabaerakond on oma liidrite suu läbi lubanud võtta riigikogus vähemalt 12, seni veel loomisel Elurikkuse Erakond 25 kohta.

Kõrgele kruvitud ootuste tingimustes muutub kaotusega kaasnev valu kõrgelt kukkumise tõttu teravamaks. Rahvas, kes teostab valimistel oma kõrgeimat võimu, seisab ka nende taga, kes esinduskogusse valituks ei osutu. Pettumus annab ühiskonnale tagasilöögi. See peegeldub emotsionaalsetes, sageli isiklikuks kiskuvates avalikes aruteludes, kus argumente asendavad solvangud. Näiteks olulised arendused, mis vajavad kogukondade toetust ja seega kompromisse, kohtavad jäika vastuseisu. Esindusdemokraatia neetakse maapõhja. Riik kannatab.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad ägedat nügimist valimiskünnise piiril ja pole sugugi välistatud, et nügijad jäävadki selle alla. Suured võtavad oma. Võib arvata, et valimisaktiivsus püsib varasemal tasemel. Künnise alla jääjate hääled ei jagune aga marginaalidele – nagu juhtus aastal 2011, kui riigikokku pääseski ainult neli erakonda –, vaid ideedele või maailmavaadetele, mille taga on arvestatav hulk valijaid. Võimuleppeid sõlmides tuleks neid silmas ja meeles pidada. Mõistev riigimehelikkus on siin ülimalt oluline.

Konkurente austava, sisulistele küsimustele keskenduva valimisdebati tähtsust ei saa ülehinnata. Kaotajaid võib leiduda ka riigikokku pääsejate seas ja ka neid ei tohi unustada. Demokraatia vajab tasakaaluks tegusat opositsiooni, mitte kibestunud seltskonda. Kaotusega kaasneva kibeduse leevendamisest saab poliitilise kultuuri proovikivi.