Vilepuhujad ei töötagi ainult orkestrites, jalgpalliväljakutel või muinasjutu Hamelini linna rottidest vabastajana? Hiljuti inglise keelest toortõlkena üle võetud sõna (whistleblower) tähendab inimest, kes teeb avalikuks organisatsioonis toimuva ebaseadusliku, ebaeetilise või organisatsiooni enda deklareeritud põhimõtetega vastuolus oleva tegevuse.
Keelelise vahemärkusena olgu öeldud, et see toortõlge pole tõesti kõige parem. Juba paar aastat tagasi pakkus keelekorraldaja Maire Raadik Postimehe veergudel («Kõneisik ja vilepuhuja», PM AK 14.05.2016) saksa keele eeskujul sõna «vihjeandja» või soome keele ilmiantaja järgi «pealekaebajat», «ülesandjat». Postimehe toimetus valis neutraalsema: «vihjeandja».
Praegu räägime Danske pangas toimunud rahapesust ja panga endisest töötajast Howard Wilkinsonist kui vihjeandjast.
Ühiskonna huvi on kaheldamatult, et ei poliitikud, ametnikud, ärimehed ega muud tähtsad tegelased kuritarvitaks oma võimu. Avalikkuse tähelepanu on üks mehhanism, mis hoiab tagasi neid, kellel on kiusatus teha sigadusi.
Ajakirjanduse, tema lugejate ja laiemalt avalikkuse huvi on teada saada, mis ühtede või teiste kardinate taga tegelikult toimub. Kui poleks inimesi, kes räägivad, tuleks ju piirduda vaid pressikonverentsidel öeldu ja/või dokumentidest vastu vaatavaga. Rääkimisvalmis asjatundlike inimesteta organisatsioonide seest me aga ei tea, kas saadav pilt on adekvaatne või on tegemist manipuleeritud fassaadiga.
Ka finants- ja muudele järelevalvajatele on vilepuhujad kasulikud samal põhjusel: võltsitud dokumentide servale ei ole ilmselt kirjutatud, et need on võltsitud, ja pelk tehingute loetelu tabelis ei pruugi veel välja anda, et tegemist on millegi lubamatuga.
Siiski ei lange järelevalvajate huvid täielikult kokku ajakirjanduse huviga avalikustada ja teenida sellega oma lugejaid. On küllalt tüüpiline, et ka kuritegudest või vähematest reeglite rikkumistest tingitud hädasid püütakse lahendada vaikselt, suuremat kära ja sellest tingitud riske vältides (äärmusliku näitena mainigem nn pangajooksu). Tahtmist kära vältida võib ka ühiskondliku huvi seisukohalt mõista, kui pole tegemist kuritegude kinnimätsimisega. Ent ajakirjandus, kuni seal töötavad veel seda ametit ja selle olemasolu mõtet tundvad inimesed, seisab alati avalikustamise eest.
Loomulikult on professionaalne ajakirjanik alati huvitatud sellest, mis on vihjeandja või ka iga argisema allika motiiv. Esiteks selleks, et osata kontrollida jutu usaldusväärsust. Teiseks, nagu praegu on juhtunud, on vihjeandja motiivid omaette huvitav ja valgustav lugu, mis aitab meil mõista, millistel asjaoludel pankurid vilet lasevad.