Kuigi Eesti soolise palgalõhe ulatust kinnitavad nii Statistikaamet, OECD kui Eurostat, leidub siin ja seal ikka inimesi, kes peavad palgalõhe statistikat (ja probleemi) absurdseks. Viimati üllatus palgalõhe üle Postimehe ajakirjanik Marti Aavik, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervise- ja tööministri nõunik Katri Eespere.
Riigikogus läbis sel nädalal esimese lugemise soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on aidata tööandjatel senisest edukamalt meeste ja naiste tasustamisel võrdseid võimalusi tagada.
Kuigi Eesti soolise palgalõhe ulatust kinnitavad nii Statistikaamet, OECD kui Eurostat, leidub siin ja seal ikka inimesi, kes peavad palgalõhe statistikat (ja probleemi) absurdseks. Viimati üllatus palgalõhe üle Postimehe ajakirjanik Marti Aavik, esitades «klassikalisi» küsimusi ning soovitades võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevad ametnikud lahti lasta.
Võrdõiguslikkuse valdkonnas pikalt tegutsenuna on minul suure palgalõhe üle imestamise etapp juba läbitud ning ma ei looda, et «küllap need numbrid üks suur eksitus on».
Aavikul on raske uskuda, et leidub ettevõtjaid, kes maksavad osadele töötajatele täpselt samasuguse töö(tulemuse) eest suuremat palka lihtsalt seetõttu, et nad on mehed.
See kõlabki ju mõistusevastaselt, eks? Kahjuks selliseid mõistusevastaseid nähtusi ühiskonnas kahtlemata leidub. Näiteks minule tundub absurdne, et meil on üle 9000 lapsevanema, kes ei maksa oma lapsele elatist. Sama mõistusevastane on, et hulk inimesi «ravivad» ennast ja oma lapsi kloorilahusega või istuvad joobes rooli, et pool tundi hiljem end ja kaasliiklejaid kabelisse sõita. Või ronivad elektri- või ehitustöid tegema turvavarustust kasutamata ning saavad raskelt vigastada või surma. Või maksavad lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle tulnutele vähem kui teistele, kuigi seadus seda keelab.
Ometi tuleb seda kõike kahjuks ette. Inimesed ei käitugi alati ratsionaalselt, teadlikult, õigesti ja seaduskuulekalt. Ja üksikisikute käitumisest kasvavad välja kogu ühiskonna sotsiaalsed probleemid, sest ühiskond on nagu ühendatud anumate süsteem.
Kui Aavik arvab temale omaselt irooniliselt, et sellised «kurjad, lausrumalad ja seksistlikud» tööandjad peaksid ju iseenesest liigina välja surema, siis tegelikult ei tulene väga sageli naiste ja meeste ebavõrdne kohtlemine tööandja tahtlikust soovist seda teha, vaid teadmatusest, kuidas üks või teine organisatsioonipraktika võib naisi ja mehi erinevalt mõjutada.
Toon ühe näite mitteteadlikust käitumisest. Uuringud on näidanud, et vaid 36 protsendis organisatsioonides tõstetakse lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötaja palka, kui teistel töötajatel on palk vahepeal tõusnud. See soodustab näiteks soolise palgalõhe säilimist, kuna jätkuvalt jäävad lapsehoolduspuhkusele eelkõige naised.
Kui tööandja ei ole analüüsinud, kuidas töötasud kujunevad ja millist väärtust üks või teine ametikoht organisatsioonis pakub, ei olegi võimalik hinnata, kas organisatsioonis on võrdsed võimalused tagatud või mitte. Ja nii võibki juhtuda, et sama(väärset) tööd tegevad mees ja naine saavadki erinevalt tasustatud.
Vaid 36 protsendis organisatsioonides tõstetakse lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötaja palka, kui teistel töötajatel on palk vahepeal tõusnud.
Selleks, et võrreldavad ja samaväärsed ametikohad välja selgitada, on vaja töökohti hinnata. Tööde hindamine väärtuspunktide alusel ja võrdväärsete ametikohtade väljaselgitamine ongi teatud mõttes kultuurinihe – või kui mitte seda, siis mõtteviisinihe kindlasti. Kas sillaehituse insener ja mikrobioloog teevad sama tööd? Ei tee. Kas need ametikohad oma väärtuse ja kvalifikatsiooni poolest võiksid võrreldavad olla. Võimalik.
See võib esmapilgul tunduda keeruline, seepärast luuaksegi tööandjate toetamiseks sama ja võrdväärsete tööde hindamise juhend, mis aitab tööandjal tööde võrdväärsust hinnata. Lisaks on plaanis koolitused tööandjale. Eesmärk ei ole tööandjaid karistada, vaid aidata Tööinspektsiooni abiga kaasa organisatsioonikultuuri muutumisele meie tööturul.
Ja Tööinspektsioon, muide, ei ole enam ammu trahviv ja autoritaarselt järelevalvav asutus, vaid toetav ja nõuandev partner. Nii, nagu Tööinspektsioon pakub tööandjatele võimalust kutsuda oma ettevõttesse konsultant, kes annab nõu, kuidas luua ohutut töökeskkonda. Nõnda hakkab Tööinspektsioon nõustama ka (esmalt avaliku sektori) organisatsioone, kuidas oma palgasüsteeme läbipaistvamaks ja võrdsemaks muuta.
Naiste majanduslik iseseisvus või selle puudumine on soolise võrdõiguslikkuse puhul üks võtmeküsimusi nii isikliku toimetuleku kui ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt. Näiteks on naiste majanduslik sõltumine oma partnerist üks põhjuseid, miks vägivaldsest lähisuhtest ei lahkuta. Isiklik palk ja selle suurus on oluline mõjutaja kogu elukaare vältel. Sõltuvad palgast ju ka erinevad hüvitised ja pension. Kuna ka üksikvanemad on üldjuhul naised, mõjutab naiste madalam palk ka väga tugevalt laste vaesust. Kuigi lastega perede absoluutse vaesuse näitaja on viimastel aastatel jõudsalt vähenenud, on kõige kehvemas seisus just üksikvanemad (2016. aastal oli lastega peredes, kus on üks täiskasvanu, absoluutse vaesuse määr 6,3 protsenti). Seega on soolise palgalõhe vähendamine otseselt seotud ka laste heaoluga.
Oodata ja loota võib lumist talve või seente kerkimist samblavaibast, sotsiaalsed probleemid vajavad aga lahendamist. Riigikogu menetluses olev eelnõu, millega antakse Tööinspektsioonile oluline roll võrdse palga järelevalveks, ongi üks samm edasi õiglasemate palgasüsteemide ja võrdseid võimalusi väärtustavama ühiskonna poole. Muidugi ei lahenda üks seadusemuudatus ebavõrdsuse probleemi ära, küll aga aitab sammukese edasi liikuda.
Raha on oluline ka Aavikule, mistõttu soovitab ta kokkuhoiu eesmärgil meeste ja naiste võrdsemate võimaluste nimel töötavad ametnikud lahti lasta, sest tema isiklikult ebavõrdsust kogenud ei ole. See särav ettepanek on umbes sama hea, kui mina teataksin, et kuna ma isiklikult kalal ei käi, siis on minu meelest kogu see kalapüügilubade ja –koguste kontrollimise teema täiesti üleliigne. Ega ükski tervemõistuslik inimene ju lähe kogu kala järvest välja püüdma. Seega tuleks kõik kalakontrolliga tegevad ametnikud lahti lasta.
Tõsisemalt rääkides aga annaks päriselt kokkuhoiu hoopis see, kui palgasüsteemid oleksid läbipaistvamad ja õiglasemad ning naiste majanduslik positsioon paraneks. See tooks omakorda kaasa näiteks perevägivalla vähenemise. Perevägivallaga seotud iga-aastasteks kuludeks on Eestis hinnatud üle 116 miljoni euro. Kui kokkuhoiust rääkida, siis tasuks see ikka suuremalt plaani võtta.