Natside paraad. Foto on illustratiivne

FOTO: bolshoivopros

Kust võtavad natside järeltulijad jultumuse holokausti ohvrite järeltulijat natsiks sõimata, imestab ajaloolane ja Lähis-Ida ekspert Daniel Pipes.

Euroopa peavoolumeedia on jõudnud «paremäärmusluse» ja «uusnatside», nagu neid nimetatakse, kajastamisel tegelikkust moonutava hulluseni. Ma tean seda. Ma kogesin seda äsja oma nahal. Lubatagu mul siin oma lugu esitada.

Kanadalane Ezra Levant on suurepärane konservatiiv ja vasakpoolsete sõnakas kriitik. Ta on väsimatu ja edukas: Rebel Media, mille ta asutas 2015. aasta veebruaris, on Youtube’is kogunud üle miljoni tellija. Paljude lahkamist leidvate probleemide, näiteks «eetilise nafta» kõrval tunneb Levant kõige enam muret islamismiohu pärast.

Meie ühine kaemus on ajendanud meid koostööd tegema ning hiljaaegu kutsus ta mind tuleva juunis Rebel Media Doonau-reisile, millega ma meelsasti nõus olin.

Nüüd söandavad natside järeltulijad, kes elavad just neis kahes riigis, millest pärines holokaust, süüdistada mind selles, et olen uusnats, kes tuleb Hitlerit austama.

Reis koosneb enam-vähem võrdsetest päevateekondadest alates kahest Saksamaa linnast (Regensburg, Passau ja liikudes sealt edasi nelja Austria (Linz, Melk, Dürnstein, Viin), ühte Slovakkia (Bratislava) ja ühte Ungari linna (Budapest).

Reisil on loomulikult ka oma poliitiline külg. Nimekatest isikutest on reisil näiteks Briti ajakirjanik Katie Hopkins ja aktivist Tommy Robinson ning reklaamtekst lubab, et «me kohtume samuti selliste demokraatlike poliitiliste ühenduste kohalike juhtidega, kes näevad vaeva lääne tsivilisatsiooni ja väärtuste säilimise nimel»: Saksamaal partei Saksamaa Alternatiiv, Austrias Sebastian Kurzi valitsus, Ungaris Viktor Orbáni valitsus.

Kes küll võiks seista vastu sellisele süütule lõbu ja eneseharimise kombinatsioonile?

Establishment. Rünnak algas 7. septembril, mil Linzi ajaleht Oberösterreichische Nachrichten andis erutatult lugejatele teada, et «paremäärmuslaste Doonau-reis jõuab juunis 2019 Linzi». Kommentaare oli võetud liidumaa valitsusjuhilt, linnapealt ja mitmelt poliitikult, kes kui ühest suust kinnitasid, et me ei ole teretulnud; üks nõudis isegi meie reisi ärajätmist.

Aga see oli alles algus. Austria ja seejärel Saksamaa suuremad väljaanded võtsid karjakaupa loo üle, moonutades seda peaaegu sõna-sõnalt ühtmoodi. Ma toon ära mõned pealkirjad Saksamaalt, mis rõhutavad Linzi külastamist (muide, see on ka linn, kus Simon Wiesenthal alustas tõendite kogumist natside jõleduste koha):

Die Welt: «Paremäärmuslased kavandavad laevareisi ühes peatusega Hitleri «kodulinnas»

Berliner Kurier: «Paremäärmuslastel kavas laevareis ühes peatusega Hitleri «kodulinnas»

MSN (saksa): «Paremäärmuslased kavandavad laevareisi ühes peatusega Hitleri «kodulinnas»

Nii muutis Austria ja Saksa ajakirjandus Kanada organisatsiooni õppereisi sihiga uurida lähemalt nelja riigi rände- ja islamiseerimisprobleeme neonatside varjatud austusavalduseks Adolf Hitlerile.

Ma pean siinkohal minema päris isiklikuks, mida ma tavapäraselt eelistan mitte teha.

Natsid mõrvasid suure osa minu suguvõsast. Minu vanematel õnnestus holokaustis ellu jääda. Ma sündisin neli aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Üleskasvamise ajal saatis mind lakkamatu varjuna teadmine, et maailma kõige õõvastavam kuritegu puudutas täiesti otseselt minu enda perekonda.

Adudes varakult, et kui poliitika kiiva kisub, ootab ees katastroof, hakkasin juba noorusest peale põhjalikult uurima poliitilist filosoofiat. Jõudsin järeldusele, et Ameerika peavoolukonservatiivsus pakub välja kõige kindlama raja vabaduse, õitsengu ja turvalisuse suunas.

Ülikooliaastatel (1967 - 1971) õppisin koos Harvey Mansfieldi ja Robert Nozickiga, lugesin ajakirja National Review ja Friedrich Hayeki raamatut «Vabaduse põhiseadus» ning pidasin võitlusi uusvasakpoolsete totalitarismientusiastidega.

Terve minu karjäär on pühendatud poliitilise kainuse ja mõõdukuse edendamisele. Ma kirjutan sellest ja toetan seda rahaliselt. Ma olen töötanud viie USA presidendi administratsiooni heaks ja asutanud selle huvides Lähis-Ida foorumi (Middle East Forum). Ma jätkuvalt nii ise õpin kui ka õpetan teisi sel teemal.

Ja nüüd söandavad natside järeltulijad, kes elavad just neis kahes riigis, millest pärines holokaust, süüdistada mind selles, et olen uusnats, kes tuleb Hitlerit austama. Nende ülbusest suurem on ainult minu jälestus.

Kui minna praktilisemaks, siis see moonutus vaid süvendab minu ettevaatlikku suhtumist Euroopa ajakirjandusse: kuidas saan pärast niisugust juhtumit seda veel uskuda?

Võtame näiteks Chemnitzi, kunagise Ida-Saksamaa linna juhtumi, kus kaks Lähis-Ida sisserändajat tapsid alles äsja kohaliku mehe, mis tõi kaasa päevi kestnud protestiavaldused ja raevupuhangud.

Ajakirjandus ja poliitikud leidsid aega viitmata linna tänavatelt üles uusnatsid (Londoni Times: «Uusnatsid märatsevad takistamatult Chemnitzis») ja tegid kurikavalalt Lähis-Ida sisserändajatest ohvrid. Faktide põhjalikuks vaagimiseks tuleb pöörduda alternatiivsete allikate, näiteks Rebel Media või Gatestone’i instituudi poole ja siis selgub - sugugi mitte üllatuslikult -, et peavoolumeedia versioon lahkneb tegelikkusest järsult.

Euroopa eliit, kelle kohta ma kasutan lühendit 6P (politsei, poliitikud, press, preestrid, professorid ja prokurörid), moonutab vähimatki häbi tundmata fakte, et kujutada neid, kes kaitsevad oma pärandit, kurjategijatena. Ma tean seda, sest olen ise nende ohvriks langenud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane