EKI keelekool: keele paradoks – ühendaja ja eristaja

Eesti keele sõnaraamat. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ühiskondlikus arutelus kerkib üha sagedamini küsimus eesti keele staatusest ülikoolides olukorras, kus õppe- ja teadustöö muutub üha enam ingliskeelseks. Selles arutelus tuleb hästi esile, et keel täidab inimeste jaoks erinevaid funktsioone, mis võivad omavahel ka vastuollu sattuda: suhtlusvahendina ta ühendab inimesi, identiteedi tunnusena aga ka eristab üksteisest.

Kommunikatsioonivahendina kohandub keel suhtluskogukonnaga: kui see piirdub ühe külaga, varieerubki keel külast külla; kui suhtluskogukond on globaalne, kerkib esile ka seda ühendav globaalne suhtluskeel. Kuna akadeemiline suhtluskogukond on globaalne, käibib selles ka globaalne suhtluskeel, milleks tänapäeval on inglise keel. Ka Eesti ülikoolid ja teadusasutused peavad akadeemilise kogukonna osana selle ühist suhtluskeelt kasutama.

Teisalt on keelel ka vastandlik funktsioon: olla indiviide ja rühmi üksteisest eristava identiteedi atribuut, selle ülesehitamise vahend. Individuaalse või rühmaidentiteedi konstrueerimise või signaliseerimise funktsiooni täidavad näiteks isikupärase kõnepruugi kultiveerimine, rühmasisene släng, piirkondlike keelte alalhoidmine, keel rahvusliku või riikliku identiteedi tunnusena. Eesti keel toimib Eesti ühiskonnas peale suhtlusvahendi ka riikliku ja rahvusliku identiteedi tunnusena. Ülikoolidelt kui ühiskondlikelt institutsioonidelt oodatakse selle identiteedi kandmist ja seega ka selle tunnuseks oleva keele kasutamist: Eesti ülikool tähendab eestikeelset ülikooli.

Ülikoolid ja teadusasutused on seega olukorras, kus loomulikuks suhtlusvahendiks olev keel ja identiteedi tunnuseks olev keel ei lange kokku. Samas olukorras on end keele kaudu identifitseerivad vähemused teist keelt kõnelevas ühiskonnas ning õigupoolest paljud keelekogukonnad globaliseerunud maailmas.

Kui identiteedi tunnuseks olev keel ei täida institutsiooni, isiku või rühma suhtlusvajadusi, tuleb seda keelt säilitada soovides teha eraldi pingutusi: keele toimimine identiteedi tunnusena ei ole sel juhul lihtsalt tavapärase suhtluse iseeneslik kõrvalsaadus, vaid nõuab teadlikku tegevust. Ülikoolide puhul võiks selleks olla näiteks teadlik tegevuskava teatud osa õppetöö säilitamiseks eestikeelsena ning teadustulemuste eestikeelse avaldamise ja populariseerimise stimuleerimine. Teisalt peab ühiskond aktsepteerima, et oma akadeemilise funktsiooni täitmiseks peavad ülikoolid kasutama akadeemilist maailma ühendavat suhtluskeelt.