Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/09/5028849t1hb074.jpg)
/nginx/o/2018/09/28/11453211t1h60d5.jpg)
Viimasel ajal olen tihti üritanud järele mõelda, mis on see põhiline, mis eristab jätkuva kultuuri-teemalise väitluse kahte osapoolt, ja tulnud järeldusele, et kindlasti ei ole see poliitika.Vahe konservatiivse ja liberaalse kultuurinägemuse vahel ulatub üsna ilmselt sügavamale ja mõlemat leidub ju nii poliitilise spektri paremal kui ka vasakul tiival.
Nii parem- kui ka vasakkonservatiive näib motiveerivat igatsus (et mitte öelda nostalgia) olukorra järele, kus miski on jääv ja selge, teisalt vaatab aga vastu tõdemus, et midagi loomu poolest muutumatut nagu polekski ja seetõttu ei tohi inimtegevuse tulemusi ka igavikulisusele tõele pretendeerivate standarditega mõõta.