Rein Raud

FOTO: Mihkel Maripuu

Viimasel ajal olen tihti üritanud järele mõelda, mis on see põhiline, mis eristab jätkuva kultuuri-teemalise väitluse kahte osapoolt, ja tulnud järeldusele, et kindlasti ei ole see poliitika.Vahe konservatiivse ja liberaalse kultuurinägemuse vahel ulatub üsna ilmselt sügavamale ja mõlemat leidub ju nii poliitilise spektri paremal kui ka vasakul tiival.

Tellijale

Nii parem- kui ka vasakkonservatiive näib motiveerivat igatsus (et mitte öelda nostalgia) olukorra järele, kus miski on jääv ja selge, teisalt vaatab aga vastu tõdemus, et midagi loomu poolest muutumatut nagu polekski ja seetõttu ei tohi inimtegevuse tulemusi ka igavikulisusele tõele pretendeerivate standarditega mõõta.

Vastuseis absoluutsele tõele ei ole muide kaugeltki mitte nii-öelda vasakpoolne seisukoht, muuhulgas põhineb niisugusel vaatel näiteks kogu budistlik filosoofia. Igatahes on mõlema vaatepunkti poolt võimalik ratsionaalselt argumenteerida, aga praktikas oleks võib-olla kõige parem leida viis rääkida asjadest, mis aitab säilitada olulist, kuid ei hoia kinni aegunust.