Evelyn Sepp sotsiaalmaksust: ei ole mõtet remontida süsteemi, mis on lootusetult katki

Evelyn Sepp Foto: Viktor Burkivski

Sotsiaalmaks maksuliigina ja eesmärgistatuna ühe kindla kululiigi katmiseks on tänaseks mõttetu, kirjutab poliitikavaatleja Evelyn Sepp. 

Ükski maks ei saa olla eesmärk omaette – ka mitte sotsiaalmaks. Küll aga näiteks saab seda olla inimeste põhiõigus tervisekaitsele või riigi hoolele vanaduses. Kuidas nimetatut kõige efektiivsemalt tagada, on see, mille üle tuleb sisuliselt arutada. Ja millal veel kui mitte enne valimisi. Küll aga peavad eesmärgid ja vahendid selgelt lahus olema nagu ka mõistmine, mille poolest need teineteisest erinevad.

Nädal-kaks tagasi tuli PRAXIS välja universaalse tervisekaitse kehtestamise ettepanekuga. Põhjendus oli lihtsamalt seletatav kolme argumendiga: täna on liiga paljud inimesed väga erinevatel põhjustel ilma ravikindlustuseta. Kusjuures paljud neist omavad sellele õigustatud ootust ja on ka ise selleks ausalt panustanud. Olgu need väikelaste vanemad, vabakutselised loojad või paljud teised. Samas kui täna kehtivas regulatsioonis on juba niigi 48 erandit, mis seda «probleemi leevendada püüab», on püsiva kindlustuskatteta inimesi ikka veel hinnanguliselt ca 120 000.

Teine argument puudutas seda, et kõik näib kinnitavat, et paljud sellised inimesed jõuavad meie raviraha kulupoolele nii ehk naa – läbi EMO ja kiirabiteenuse, mis on teatavasti kõige ebaefektiivsem ja kallim viis nn universaalse tervisekaitse tagamiseks. Ning kolmas – lõppude lõpuks on tervisekaitse kõigele vaatamata riigi kohustus ja inimeste põhiõigus. Seega selle sidumine mingi kindla maksuliigiga on juba põhiseaduse seisukohalt kaheldav, selle nimetamine sundkindlustuseks, mis ei arvesta kindlustatute huvidega, ei ole aga lihtsalt aus.

Nii olemegi debatiga kohas, kus sellise vigase konstruktsiooni tõttu ja selle arvelt terve tohutu bürokraatia ülalpidamine, süsteemi igikestev parandamine ja töös hoidmine ei ole enam eesmärgipärane. Trendid näitavad selgelt, et probleemid ainult süvenevad ja võimekus «maksu tõsta» viib meid eesmärgist ainult kaugemale. Arvestades nii demograafilisi arenguid kui muidki tegureid, oleks see asjatu pingutus per se.

Tervisekaitse on kõigele vaatamata riigi kohustus ja inimeste põhiõigus. Seega selle sidumine mingi kindla maksuliigiga on juba põhiseaduse seisukohalt kaheldav, selle nimetamine sundkindlustuseks, mis ei arvesta kindlustatute huvidega, ei ole aga lihtsalt aus.

Rõhutan, et mitte hüve ise ei ole kaotanud aktuaalsust, keegi pole seda kõrvaldanud põhiseadusest ega välja arvanud põhiõiguste nimekirjast. Küll aga ei ole mõtet remontida süsteemi, mis on lootusetult katki. Sotsiaalmaks maksuliigina ja eesmärgistatuna ühe kindla kululiigi katmiseks on tänaseks mõttetu.

Seega tõesti – kas ja milleks meile sotsiaalmaks maksuliigina, mis tekitab probleemide lahendamise asemel palju seotud probleeme hoopis juurde?

Pidurdab töökohtade loomist, spetsialistide palkamist, vähendab rahvusvahelist konkurentsivõimet, pidurdab seeläbi innovatsiooni ühiskonnas, tekitab maksukäitumises küsitavusi ja on väga paljude inimeste suhtes üha ebaõiglasem. Ja peamine – jätab meid tegelikkuses hüvedeta, mida selle arvelt justkui lubatakse ja millega seda maksu õigustatakse.

Seega tõesti – kas ja milleks meile sotsiaalmaks maksuliigina, mis tekitab probleemide lahendamise asemel palju seotud probleeme hoopis juurde?

Seda kummalisem ongi lugeda hüsteerilist hirmutamist või edevat häma ja eneseimetlust selle asemel, et otsida ausaid vastuseid ja tegelikke lahendusi.

Ei väsi kordamast, et riigil ei ole oma raha. Riigieelarve raha on kõik inimeste raha, mis neilt enne ära võetakse ja siis laiali jagatakse.

Veel puudutab debatti töö definitsioon – olgu see valdkonniti, riigiti, kogukonniti, regiooniti, vanusegrupiti või muul alusel – fakt on, et see on pöördumatult muutumas. Inimesed töötavad üha vähem ühes kohas, teevad ühte ja sama tööd, töötavad ühe tööandja juures «terve elu» jpm.

Oleks aus tunnistada veel midagi – jutt töötamise maksustamisest sotsiaalmaksuga või töötamise enda defineerimine sotsiaalmaksu kaudu hakkab juba ise ainetuks muutuma. Ühesõnaga, kui keegi otsib endale kohta poliitikas, siis oleks viimane aeg hakata muretsema mitte «töö ja töötamise» pärast, vaid inimeste sissetuleku pärast. Sinna aga sotsiaalmaks kui asi iseenesest ning sellega seotud hüve või laiema kululiigi sidumine enam üldse ei sobi.

Seega tuleks astuda veel mitu sammu edasi ja rääkida peale maksudebati veel vähemalt kahest teemast. 

Kui me otsustame, et universaalne tervisekaitse on väärtus ja ka kohustus riigile nii kui nii, mida mina isegi toetan, siis oleks kaalumist väärt hoopis see, et riik ostab konkurentsile avatud kindlustusturult piltlikult öeldes 1,3 miljonile inimesele tervisekindlustuse. Raha võtab ta selleks nii ehk naa riigieelarvest ja selleks ei ole vajadust leiutada mingit mittetoimivat maksumonstrumit. Klassikalises võtmes «töötamine» on üha vähenemas ja sealt, kust midagi võtta ei ole, ei ole mõtet kraapida.

Ei väsi kordamast, et riigil ei ole oma raha. Riigieelarve raha on kõik inimeste raha, mis neilt enne ära võetakse ja siis laiali jagatakse.

Pensionikindlustusega on lahendusi samuti rohkem kui üks, aga enamik neist ei too samuti kaasa olukorda, kus pensionär elaks nn riiklikust pensionist või see pakuks mingit arvestatavat majanduslikku turvatunnet. Samas ei sea ma kahtluse alla kohustuslikus korras säästma suunamist. Väärikat vanaduspõlve senistest sammudest aga ei teki ja see on selge kõigile. Selleks peavad sinna lisanduma kas kolmas sammas, tööandja pension või palju muudki, mis detailides väärib eraldi arutelusid.

Ja veel üks asi, mis vajaks ehk klaarimist – kas haigekassa ja Eesti ravikindlustuse süsteemi kaotamine sellisel kujul, mida täna samuti «tänu» sotsiaalmaksule õigustatakse, tähendab «solidaarse tervisekaitse kaotamist»? Ei, ei tähenda. Vastupidi – see võib palju rohkem turvalisust ja solidaarsust «süsteemi» lisada. Lisaks läbipaistvust, efektiivsust, viisakust, patsiendist hoolimist jne. Lisaks motivatsiooni tegeleda tulemuslikult terviseedendusega, mitte sõltuda sellest, et saaks aga rohkem ravida.

Sellisel juhul kaotaks mõtte ka vaidlus, kellele kuuluvad nn riigihaiglad ja suurem osa ravimisega seotud infrast. Enamik neist on niigi eraõiguslikud juriidilised isikud, aga mingil põhjusel täiesti väljas igasugustest elutervest konkurentsist, mis tähendab seda, et motivatsioon end paremasse tegevusvormi viia puudub. Kõik see tuleb täna aga patsiendi arvelt ja temal «kindlustusvõtjana» puudub selle mõjutamiseks igasugune hoob. Kui raha hakkab liikuma läbi erakindlustuse, liigub inimestega kaasa, siis ei oma «omandivorm» üleliia tähendust.

Otsustavad inimesed ja nende rahulolu, lisaks saaks käima ka tegeliku patsientide liikumise põhimõtte, mis sisuliselt tähendab seda, et inimestel on solidaarne tervisekaitse, aga riik ei sebi seal vahel sellisel viisil, nagu ta seda täna teeb – otsustab arsti ja patsiendi eest, kus, millal, ja kes võib konkreetset inimest ravida ja täpselt, mis diagnoosi võib panna, et saaks ikka raviteenuse lepingu alusel rahastatud. Edaspidi otsustaks patsient. Otsustaks ise, kas ta ravib end Riias või Tallinnas või läheb hoopis Soome. Riik on tema eest hoolitsenud. Ja ülejäänute asi on teha oma tööd nii, et patsiendid saaks parima.

Kaja Kallase mõttearendus sellest, et sotsiaalmaks kui selline on oma aja ära elanud, on vähemalt ajakohane ja selgemõistuslik avaldus laiema pildi teemal. Naeruväärsed vastused stiilis, et kellegi jaoks on eesmärk hoopis ühe katkise ja eesmärgi minetanud maksu säilitamine, on aga tähelepanuväärsed, et mitte öelda mõtlemapanevad.