Täiskuu. FOTO: Gero Breloer / AP/SCANPIX

Miks osa inimesi jätkuvalt usub, et Kuu põhjustab kuritegelikku või muulaadset ühiskonnavastast tegevust? Küllap peitub vastus inimteadvuses, meie kalduvuses keskenduda sellele, mida me arvame juhtuvat, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Bondi ülikooli kriminoloogiadotsent Wayne Petherick. 

Sügis tuli sel aastal täiskuuga.

Pikaajaline kogemus näitab, et selle fenomeniga kaasneb avalikkuses elav arutelu teemal, kuidas täiskuu mõjutab inimeste käitumist: räägitakse sagedamast pöördumisest arstide poole ja rohkematest vahistamistest ning mõistagi ka laste eriskummalistest trikkidest ja ülalpidamisest.

Uskumus, et Kuu muudab käitumist, pole uus, vaid ulatub igiammusesse aega. Milliseid tõendeid meil aga on Kuu mõju kohta käitumisele?

Kriminoloogina on mul kõige hõlpsam uurida tõendeid, mis puudutavad vahistamisi ja kuritegevusega seonduvat käitumist.

Ainuke selgitus, milles ma oskan näha kriminoloogia ja kuufaaside seost, puudutab kuritegelikku praktikat: täiskuu ajal on lihtsalt valgem.

Küll mõnevõrra vananenud, aga tänini üks tähtsamaid uuringuid kuufaaside ja käitumise seoste kohta on 1985. aasta metaanalüüs, mis võttis vaatluse alla 37 publitseeritud ja publitseerimata uuringut. Analüüsiga leiti, et puudub põhjendatud alus väita, nagu käituksid inimesed vastavalt kuufaasile vähem või rohkem iseäralikult. Autorid kirjutavad:

Väidetava seose taga kuufaaside ja käitumise vahel saab näha ainult ebapiisavat analüüsi [...] ja valmidust pidada iga kõrvalekallet juhuslikkusest tõendiks Kuu mõju kohta.

Kaks uuemat uurimust on käsitlenud kuritegevuse ja kuufaaside võimalikku seost.

2009. aastal ilmunud uuringus käsitleti enam kui 23 000 raske isikuvastase rünnaku juhtumit, mis leidsid aset Saksamaal aastail 1999-3005. Autorid ei leidnud peksmiste ja kuufaaside vahel mingit korrelatsiooni.

2016. aasta uuringus tõmmati väga selge eraldusjoon 2014. aastal 13 USA osariigis ja Columbia distriktis siseruumides ja välitingimustes toime pandud kuritegude vahele. Autorid ei leidnud mingit seost kuufaaside ning siseruumides või välitingimustes toime pandud kuritegude vahel tervikuna.

Küll leidsid nad, et kuuvalguse tugevusel on oluline positiivne mõju kuritegevusele välitingimustes. Mida rohkem oli kuuvalgust, seda agaramalt pandi ka toime kuritegusid.

Üks seletus sellele võiks olla nõndanimetatud valgustushüpotees, mis sedastab, et kurjategijad eelistavad, et valgust oleks just nii palju, et nad saaksid oma «asja» ära ajada, aga neid ennast ei õnnestuks tabada.

Võib olla ka nii, et valgemal ööl liigub väljas rohkem inimesi, mis tingib ka suurema ohvrite arvu.

Miks aga osa inimesi jätkuvalt usub, et Kuu põhjustab kuritegelikku või muulaadset ühiskonnavastast tegevust? Küllap peitub vastus inimteadvuses, meie kalduvuses keskenduda sellele, mida me arvame juhtuvat.

Ees ootava taevaündmuse, näiteks täis- või superkuu puhul eeldame, et inimeste käitumine muutub, mistõttu pöörame sellele rohkem tähelepanu, kui tõepoolest nii läheb. Tunnetuspsühholoogias nimetatakse seda kinnituskalduvuseks.

Jäävad siiski mõned küsimused, näiteks see, miks mõju käitumisele peaks tingimata olema negatiivne? Isegi kui valitseks otsene seos, puuduvad täielikult igasugused seletused selle kohta, miks lahkus ja ligimesearmastus ühes kuufaasidega ei suurene või vähene.

Nähtavasti me lihtsalt eeldame, et vanarahval on vaieldamatult õigus, ja usume ka ise, et muutume libahundiks, mitte aga lambukeseks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane