Henrik Roonemaa: tühja Tesla seadus

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Üksteist aastat tagasi tuli mõnedel Eesti poliitikutel idee teha keeleseadusesse täiendus. See kõlas umbes nii: kõigi Eestis registreeritud firmade kodulehed peavad internetis avanema eestikeelsena.

Kes enam täpselt mäletab, milleks see hea pidi olema, aga küllap mingil moel me keele ja kultuuri kaitseks. Suures reguleerimistuhinas jäi aga kahe silma vahele küsimus, et mis siis, kui näiteks Nokia otsustabki tuua oma peakorteri Eestisse (tol ajal oli see idee või unistusena aeg-ajalt jutuks). Kas me tõesti kujutame ette, et www.nokia.com avaneks meie seaduse tõttu tervele maailmale eestikeelsena ja inimesed peaksid minema kusagilt ülevalt nurgast endale sobivat keelt valima?

Siis rääkisime Nokiast. Praegu oleme natuke kurvad, kui mõni järjekordne miljardiväärtusega Eesti idufirma oma peakontori siit ära kolib. Kui see seadus kehtiks, on ju täiesti selge, et Eestisse poleks võimalik ühtegi rahvusvahelise ambitsiooniga firmat luuagi. See «kui kehtiks» ei ole muide ebatõenäoline stsenaarium. Riigikogu kultuurikomisjon oli juba peaaegu sellist eelnõu teksti saatmas hääletusele ning ajakirjandus sekkus alles viimasel hetkel.

Ühe suletõmbega või kellegi arvutis kirjutatud lausega saab niisiis seadustes palju huvitavat korda saata. Küllap on praegu Eestis vähe neid, kes täpselt mäletavad, mis asjaoludel sai omal ajal tehtud nn tühja kasseti määrus, aga olemas ta on, ja kuna aeg on edasi arenenud, siis annab selle määruse mõte päris lõbusaid, et mitte öelda kurbi tulemusi.

Selge see, keegi enam kassettidele ega DVDdele eriti midagi ei salvesta. Lihtne lahendus: paneme siis maksu alla need seadmed, millega salvestatakse. Kolleeg Hans Lõugas arvutas, et iPhone võiks seega minna umbes 100 eurot kallimaks, aga kõige lõbusam mõte tuli Geeniuse vastava artikli kommentaaridest, kus keegi nutikas inimene juhtis tähelepanu, et ka autod on tänapäeval salvestusseadmed, sest automakkidesse saab MP3sid salvestada. Näiteks 150 000-eurose Tesla pealt saaksid autorid endale 12 000 eurot.

Aga see pole veel kõik. Autoritega sarnane probleem on ju ka ajakirjandusel. Ajakirjandus on ühiskonnale kahtlemata sama vajalik kui Tanel Padar. Ajakirjandusel on ka ärimudeli probleem, inimesed kas ei maksa üldse või kopeerivad makstud sisu üksteisele e-posti ja Messengeri kaudu. Minu arvates oleks väga loogiline, et ka ajakirjandus saaks igalt müüdud nutitelefonilt raha.

Sama mure on ka fotograafidel: nemad teevad tööd, aga inimesed kasutavad pilte oma kodulehtedel, jagavad Facebookis, panevad Instagrami ja nii edasi. Ka nemad tahaksid riigilt hüvitist.

Ainult et kui meie ütleme riigilt, siis autorid ütlevad muretult, et mis riik, maaletoojad hoopis. Loogika on umbes selline, et ega kaup ju kallimaks lähe, see raha tuleb maaletoojate taskust, kes lisavad autorite protsendi oma kaubale enne, kui see müügivõrku jõuab. Selle koha peal mu pea plahvatas.

Ja plahvatas veel kord, kui ilmusid välja näitlejad, kes tahavad ka maksust osa saada, näiteks digibokse maksustada, sest eratelekanalid näitavad eetris seriaalide kordusi, mille eest näitlejatele ei maksta. Milleks meil siis üldse Eestis lepingute sõlmimise ja oma kauba müümise võimalus olemas on. Las riik maksab lihtsalt kõik kinni.

Ma soovin selle küsimusega tegelejatele kainet meelt ja jaksu kogu tühja kasseti asjandus üldse ära kaotada. Välja arvatud muidugi juhul, kui mul on ka lootust osa sellest endale saada. Siis võiks minu poolest see protsent ka suurem olla, rikkad jaksavad maksta küll.