Vene karu. Foto on illustratiivne.

FOTO: Falcrumx

Ilmselt pole sellist riiki ega rahvast maailmas, kes ei sooviks teiste riikide ja rahvusvahelise kogukonna austust. Väga palju räägitakse austusest meie naaberriigis Venemaal. Selleks, et teenida teiste austust ja armastust, on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks tõsta oma majandus maailma juhtivate majanduste hulka ja tee oma kodanike elujärg teistele kadestusväärseks. Praegustele Venemaa võimudele see hästi ei sobi, sest see oleks kuidagi igav ja nõuaks palju rutiinset tööd. On ka teine ning lihtsam võimalus: teha koerusi ja teisi ähvardada. Riigile, mida juhivad KGB ja teiste eriteenistuste taustaga inimesed, on see harjumuspärasem keskkond. KGB-lased tunnevad end nagu kalad vees eranditult erioperatsioonide kategoorias, kus on tarvis šantažeerida, kuhugi infiltreeruda või kedagi värvata. Seepärast on Venemaa välispoliitika selline, nagu see parasjagu on.

Ja nii satub suurriik maailma ajalehtede esikaantele, kui on oma naabritele kallale tunginud, keset Euroopat mõnda teisitimõtlejat või ärakaranud eriteenistuste töötajat mürgitanud või Süüria elurajoonidele kassett-, vaakum- ja fosforpomme loopinud.

Nii Venemaal kui ka Eestis leidub neid, kes seda tõepoolest suuruseks ja Vene impeeriumi taassünniks peavad. Kuid sellel samal maal oleks või vähemalt oli potentsiaal pääseda meediaväljaannetesse hoopis uudisega, et ta on avastanud näiteks vähiravimi või saatnud orbiidile uue vinge kosmoselaeva. Kui see nii oleks, ei peaks ka Kremli sabarakud eestikeelse meedia ning Postimehega pahandama, et Venemaa kohta positiivseid uudiseid ei ilmu.

Paraku on ajudega inimesed sealse režiimi poolt Venemaalt välja surutud. Brin on USAs, Perelman Rootsis, Durov Leedus, Troitski Eestis ja nii edasi. Välismaale emigreerunud venemaalaste SKT oleks arvestuste järgi peaaegu võrdne Venemaa enda omaga.

Teeb muret, et Simmi, Dresseni ja Metsavase sarnased reeturid said Eesti jõustruktuurides pikki aastaid vabalt toimetada.

Ka Eestis teenib Venemaa tähelepanu suuremate ja väiksemate koerustega. Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud Eestis vahelekukkunud Venemaa eriteenistuste heaks töötanud inimeste hulk.

Arvata, et tegemist on James Bondi-sarnaste supermeestega, oleks liialdus. Külma sõja harjal võttis KGB Nõukogude Liidus kinni kaks-kolm, mõnel aastal neli välisluure agenti, kes reaalselt ka agendid olid. Kapo räägib «madalakvaliteedilistest agentidest», mis tavainimese keelde tõlgituna tähendab seda, et erioperatsioonideks mõeldud summad varastatakse Moskvas ära ning järelejäänud kopikate eest on võimalik palgata vaid idioote, kes naabermaades haledalt vahele kukuvad.

Samas teeb muret, et Simmi, Dresseni ja Metsavase sarnased reeturid said Eesti jõustruktuurides pikki aastaid vabalt toimetada. Kuskil on midagi valesti. Vaja on tugevamat taustakontrolli ja profileerimistööd.