Mikael Raihhelgauz: slaavi-eestlase valikud

Mikael Raihhelgauz Foto: Erakogu

Slaavi-eestlased peavad loobuma katsetest end kuidagi õigustada või oma eestilikkust tõestada, kirjutab Sirbis Mikael Raihhelgauz. 

«On tiblad ja on venelased.» See oli õpetaja vastus lennukaaslasele, kes avaldas kahtlust kohalike venelaste lojaalsuses. Edasine jutt oli samuti korrektne: venelastel on veel säilinud austus mundri vastu, mistõttu on nad ajateenistuses agarad; ka venelane võib olla Eesti patrioot – Igor Kopõtin on suurepärane näide; rahvus ei määra ideoloogiat jne. Jäin tollal vastusega rahule – russofoobist koolivend pandi argumentidega paika –, kuid ega mind see teema väga ei huvitanudki. Mis venelane ma ometi olen oma semiitliku näo, segadust tekitava nime ja sõprade sõnul aktsenditu eesti keelega?

Igal valimiste aastal

Mulle on jäänud mulje, et enamiku teiste «integratsiooni musternäidiste» suhtumine on üsna sarnane. Reeglina saab neljast aastast kolm elada nii, et rahvusküsimus ei tule eesti sõprusringkonnas ega slaavi sugulastega jutukski (seda muidugi tingimusel, et ei hakka üksteisele Postimehe kommentaariumi sisu ümber jutustama). Neljandal aastal nii kergelt ei pääse, kuna siis tulevad valimised. Viisakamad inimesed kinnitavad küll endiselt, et kõik venelased ei ole tiblad, kuid pead tõstab ka teine leer, mis meenutab, et kõik tiblad on ikkagi venelased.

Arvan, et mu õpetaja püüdis tollal siiralt venelaste eest seista, mille eest olen talle tänulik. Tagasi vaadates aga leian, et tema valitud repliik oli ikkagi kummaline. Kujutage ette mõnda Ameerika õpetajat vastamas õpilase rassistlikule kommentaarile midagi stiilis: «on nigger’id ja on normaalsed mustanahalised». Idee, et leidub inimesi, keda üldse tohib n-sõnaga hüüda, on nii liberaalidele kui ka konservatiividele mõeldamatu. Asi ei ole muidugi selles, et USA mustanahaliste seas poleks inimesi, kes vastavad rassistlikele stereotüüpidele – marginaalne «pahade» esindajate hulk leidub igas sotsiaalses grupis. Küsimus on pigem ühiskonna üldises suhtumises. See määrab ära, kellele langeb tõestamiskoorem: kas vähemuse esindaja peab näitama, et ta on tubli kogukonna liige, enne kui tema arvamust kuulda võetakse, või a prioriarvestatakse iga seaduskuuleka kodanikuga.

Kujutage ette mõnda Ameerika õpetajat vastamas õpilase rassistlikule kommentaarile midagi stiilis: «on nigger’id ja on normaalsed mustanahalised».

Siin saab muidugi vaielda, et võrdlus Ameerika mustanahalistega pole korrektne. Kui nemad olid pikka aega rõhutud, siis meil olid 1991. aastani venelased hoopis rõhujate rollis. Selles võtmes on Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamise nõudmine moraalselt igati õigustatud. Kollektiivse vastutuse põhimõttest lähtudes saaks ehk rääkida isegi kohalike venelaste ühistest vabandustest, kui oleks olemas seda vähemust esindav organ. Punase terrori, golodomori ja 1937. aasta mahalaskmiste ohvrite järglasena pole mul isiklikult mingeid raskusi Nõukogude režiimi kuritegude hukkamõistmisega. Kahjuks paistab, et venelase-tibla dihhotoomia lahendamisel oleks ainuüksi sellest vähe abi.

Kui vaadata viimase aja debatte rahvusküsimuse teemal, ei leia sealt kuigi palju viiteid ajaloolisele konfliktile. Näiteks kui suvel püüdsid äärmusrahvuslased luua narratiivi tuhandetest ukraina migrantidest, kes tulevad eestlaste töökohti ära võtma, polekski nad saanud möödanikust etteheiteid tuua. Oli ju Ukraina Eesti kombelgi Vene ja hiljem Nõukogude imperialismi ohver. Ka käesolev poliitiline olukord justkui välistab igasuguse Venemaa-lembesuse ukrainlaste poolel. Ometi muutuvad nad meie kollektiivses alateadvuses samuti venelasteks, sissetungijateks, kelle suhtes tuleb end peremehena kehtestada.

Keskmisest ei piisa

Siinjuures venelase definitsioon aina hägustub. Kui sul on õnnetus olla Jevgeni Ossinovski, pole lootust, et võid kunagi eestluse mõtestajale Mihkel Mutile omaks saada,* olgugi et räägid eesti keelt, tunnistad Eesti rahvusriiklikku olemust ja nimetad ennast eestlaseks. Kui pole eesti juuri ette näidata, siis pead lojaalsuse tõestamiseks olema vagam kui Rooma paavst. Ei piisa mõõdukast patriotismist, eesti kultuuri nautimisest ja kommete ülevõtmisest. Pead olema keskmisest innukam rahvuslane. Kui eestlane võib toetada liberaalset immigratsioonipoliitikat, kahelda vene koolide likvideerimise vajaduses või edendada globaliseerumisprotsesse, ilma et keegi tema päritolu kohta küsimusi esitaks, siis «omaks» pürgiv slaavi juurtega eestimaalane seda teha ei tohi.

Mida aga teha neil slaavi päritolu Eesti inimestel, kes ei soovi vastavatele seisukohtadele alla kirjutada? Kuhu minna siis, kui ühelt poolt viibid pidevalt eestlaste keskel, mõistad neid paremini kui ühtki teist rahvast, ent ometi ei taha oma päritolust lahti öelda? Inimesed, kes ei nõustu eestlasi ja eestivenelasi omadeks ja võõrasteks jaotama seisavad vastamisi kummalise dilemmaga. Neile, kes pole rahul sellega, kuidas kulgeb hariduspoliitiline või kodakondsusteemaline debatt, pakutakse liitumist kahtlaste Putini-meelsete organisatsioonidega, nagu Kaasmaalaste Liit või MTÜ Vene Kool. Peab kas vaikima või hakkama kasulikuks idioodiks, kaotades seejuures võimaluse inimesi aidata.

Kuhu minna siis, kui ühelt poolt viibid pidevalt eestlaste keskel, mõistad neid paremini kui ühtki teist rahvast, ent ometi ei taha oma päritolust lahti öelda? 

Neil, kes seostavad oma saatust nii eesti kui ka kohalike slaavi kogukondadega ja hoolivad võrdselt mõlema grupi heaolust, peaks olema alternatiiv. Tuleb leida viis, kuidas kõnelda probleemidest, millega rahvusvähemused meil igapäevaselt kokku puutuvad, muutumata selle käigus Vene uusimperialismi agendiks. Eesmärk pole süvendada lõhesid või tekitada uut vastandumist, vaid laiendada eestluse mõistet, aja­kohastada arusaama rahvuslikest huvidest. Mul oleks hea meel, kui vastuseks neile vastuoludele kerkiks esile uus slaavi-eestlase identiteet.

Absurdne vastuolu

Esmapilgul oksüümoronina tunduda võiv termin lähtub ideest, et kultuuri praktiseerimine pole nulli jääv mäng. See, kes armastab Dostojevskit, ei kaota oma võimet A. H. Tammsaaret mõista. Ruja järel võib vabalt Kino’d kuulata ja kalamarjaga pannkook õhtusöögiks ei välista võimalust lõuna ajal paar kiluvõileiba nahka pista. Tungiv vajadus kõike omaks ja võõraks jaotada on ehk oluline mõne indiviidi elu kontekstis, kuid tundub kahtlase universaalse kategooriana. Pole selge, kuidas midagi sellist kvantifitseerida. Kui kellelgi on venelasest ema ja eestlasest abikaasa, siis kumb on tema jaoks rohkem «oma»? Mida ta kaotab sellest, et ei saa ellu vastavat liigitust tuua?

Slaavi-eestlane ongi eelkõige see, kes tunnistab niisuguse jaotuse absurdsust. Teda ei määratle etnilised piirid – ta vanemad võivad olla venelased, valgevenelased, ukrainlased, aga miks mitte ka puhtad eestlased –, vaid võrdne hool eestlaste ja kohalike muukeelsete kogukondade üle. Ta ei näe võimalust rääkida nende tulevikust lahutatult. Slaavi-eestlane pole mingi vahesamm «tõeliseks» eestlaseks saamise poole, vaid omaette terviklik enesemääratluse viis, eestluse alaliik. Tema popikooniks on Tommy Cash, Kopli ja Telliskivi subkultuuride süntees, magala гопник’u ülimoodne paroodia, kes on oma kunstilises kosmopoliitsuses siiski midagi puhteestilikku. Slaavi-eestlase vaimseks eeskujuks on Arvo Pärt, kes töötleb tohutu andekusega nii armsate eesti rahvaviiside hellust kui ka vanaslaavi õigeusklike patukahetsuslaulude pieteeti. Slaavi-eestlane ei ole ei tibla ega venelane – tema on üks neist, kes eesti rahvuslikke huvisid defineerivad.

Romaanis «neverland» kujutas Urmas Vadi tabavalt assimileerunud slaavlase katseid n-ö päris eestlaseks saada. Roman, üks raamatu peategelasi, astub Kaitseliitu, lõhub plaate Venemaa sõpradeks saanud Seagalli ja Depardieu filmidega, tutvustab end nimega Andres ja läheb oma liiga veneliku perega riidu. Tema vend Aleks võtab vastu­pidise hoiaku, õigustades abikaasa umbkeelsust, vaadates Vene kanaleid ja toetades Putinit. Järjest suuremaks kasvab kogukond, keda ei meelita kumbki neist äärmustest. Slaavi-eestlased peavad loobuma katsetest end kuidagi õigustada või oma eestilikkust tõestada. Meil pole aega vaielda, sest me kujundame Eesti tulevikku.

* Mihkel Mutt, Kes meist on õige eestlane? – Postimees 8. III 2018.