See ei ole alati nii olnud. Kui 1901. aastal jagati välja esimesed Nobeli preemiad, jättis selle saamine Wilhelm Röntgeni hiljem tema nime saanud kiirte avastamise eest, mis vaieldamatult on toonud kasu miljarditele inimestele kogu maailmas, nii külmaks, et ta ei ilmunud isegi medalit vastu võtma.
Kuid Burton Feldman väidab, et 20. sajandi keskpaigaks oli teadus muutunud «avalikkusele üha vähem arusaadavaks [... samal ajal kui] ajakirjanduse mõju hakkas järsult laienema ja süvenema». Need tegurid üheskoos aitasid kaasa Nobeli preemia ja selle pälvinud isikute tuntuse ja silmapaistvuse otsustavale kasvule.
Üldiselt usub enamik mu kolleege, et Nobeli keemia- ja füüsikapreemia saajad on olnud auhinda väärt. Aga kas on need laureaadid, inimkond tervikuna või hoopis Rootsi kuninglik teaduste akadeemia, mis laureaatide väljavalimisega tegeleb, kes Nobeli preemiast kõige enam tulu saab?
Noobel nägemus
Nobeli preemiad on oma tosina aastakümne eksisteerimisaja jooksul üle elanud mitmeid otsustavaid muutusi. Minu enda Nobeli preemiate ajaloo uurimine näitas, et kõrgest staatusest hoolimata ei ole alati suudetud järgida väljakuulutatud kogu inimkonnale tulu toomise sihti.
Alfred Nobeli vennapojapoja Peter Nobeli algatatud kohtuasi, kes esitas süüdistuse Nobeli nime ärakasutamises poliitilistel eesmärkidel, sundis muutma ühe auhinna nime: varasem Nobeli majandusteaduse auhind - mille loomist Alfred Nobel ette ei näinud - kannab nüüd nime «Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks».