Ma julgen teha ettepaneku, et kõik Nobeli preemia komiteed, kaasa arvatud loodusteadustes, peaksid aasta aega pausi, mille kestel mõtleksid hoolikalt Alfred Nobeli ülla nägemuse peale ja korraldaksid oma töö selles vaimus ümber, kirjutab veebiväljaandes The Conversation California ülikooli San Diegos füüsikaprofessor Brian Keating.
Kui peaksite kunagi kohtuma kellegagi, kes kinnitab, et jäi äärmiselt napilt ilma Nobeli preemiast matemaatikas, astuge kohe eemale: teile üritab läheneda sügavate luuludega inimene. Matemaatikas Nobeli preemiat välja ei anta ega ole kunagi antudki – samal ajal iha näidata ennast Nobeli-väärilisena on mõistetav, sest valdkonnast sõltumata on tegemist kõige mainekama tunnustusega kogu maailmas.
Nende igaaastaste auhindade kätteandmine Rootsis on üks suuremaid pühi üldse, mis toob kokku kultuuri- ja teadusmaailma koorekihi ning pälvib maailmas miljonite inimeste tähelepanu kogu oma pompoossuse ja kirgedega, mida muidu võib ehk leida ainult uue paavsti valimisel. Nii tähtis on lausa see preemia rootslaste identiteedis, et Rootsi kuningas astus hiljaaegu enneolematu sammu ning tühistas tänavuse kirjanduspreemia väljaandmise. Mis sundis kuningas Gustafi nii erakordset korraldust andma? Põhjus oli lühidalt öeldes sama, mis ajendas omal ajal Alfred Nobeli auhinda asutama: suhtekorralduslik.
Keemikut ja leiutajat Alfred Nobelit hüüti omal ajal surmakaupmeheks, sest tema müüdud relvad lubasid «tappa rohkem inimesi kiiremini kui eales varem». Nobeli nime puhtaks pesemiseks asutaski ta oma nime kandva auhinna, mida tuli välja anda inimkonna hüvangut edendanud inimestele.
Kuningas Gustaf otsustas targalt teha kirjanduspreemia väljaandmises aastase pausi, et uurida süüdistusi koletu seksuaalse väärkohtlemise kohta, mida oli esitatud ühe kirjanduspreemiat määrava komitee juhtiva liikme vastu. See paus annab loodetavasti ka võimaluse mõtiskleda kogu preemia väljaandmise protsessi peale.
Ehkki kaht loodusteaduste - keemia ja füüsika - preemiat pole skandaalid seni räsinud, on nendegi ajaloos omajagu vastuoksusi tekitanud otsusi. (Meenutagem näiteks keemiapreemia saanud Haberit, keemiarelva leiutajat ja hilisemat tulihingelist kaitsjat.) Nii et ma usun, et Rootsi kuninglik teaduste akadeemia talitaks targasti, kui võtaks nendegi osas aastakese puhkust.
Astrofüüsiku ja inimesena, keda on varasematel aastatel kutsutud esitama Nobeli preemia kandidaate, olen uurinud nii auhinda kui ka organisatsiooni, mis neid annab. Minu uuringud näitasid, et auväärse füüsikapreemia (minu enda eriala) väljaandmisel valitseb jätkuvalt tugev kallutatus. Kui kõik peaks senises taktis edasi minema, siis, ma pelgan, annab see parandamatu hoobi Nobeli ja võib-olla isegi teaduse enda mainele avalikkuse silmis.
Teadusmaailma tippauhinna võitmiseks peab kandidaat Alfred Nobeli tahte kohaselt vastama kolmele kriteeriumile. Esiteks peab ta tegema füüsikas või keemias tähtsa avastuse või leiutise. Teiseks peab ta seda tegema auhinna andmisele eelneval aastal. Ja kolmandaks peab see tooma kasu tervele inimkonnale. Viimane nõue on kõige ähmasem ja subjektiivsem – ning seda on ka sageli rikutud. Kuidas üldse peakski mõõtma teadusliku avastuse ülemaailmset kasulikkust?
Kui näiteks pidada silmas üüratuid tuumarelvaarsenale kogu maailmas, kas saab siis tuumalõhustumist, mille eest sai 1944. aastal Nobeli keemiapreemia Otto Hahn (ja mitte tema naissoost kaastöötaja Lise Meitner), ikka pidada nii kasutoovaks inimkonnale, et see vääriks Nobelii auhinda?
Või kuidas suhtuda lobotoomiasse? See leiutis pälvis 1949. aastal Nobeli füsioloogiapreemia ning põhjustas kogu maailmas rohkelt kannatusi ja häda, kuni kümmekond aastat hiljem sootuks keelati. Gustaf Daléni majakate automaatlüliti, mille eest ta pälvis 1912 Nobeli füüsikapreemia, ei pidanud kaugeltki nii kaua vastu kui paljud hiljem auhinnatud saavutused.
Isegi mõned uuema aja auhinnad on pannud kulmu kergitama. 2008. aastal üles kerkinud korruptsioonikahtlused ähvardasid õõnestada Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia komitee mainet, kui neid süüdistati selles, et ravimifirma AstraZeneca mõjutas omakasupüüdlikult tolle aasta laureaadi valimist.
See osutab ühtlasi veel ühele preemiaga seotud probleemile: see võib jätta väära mulje sellest, kuidas teadust tehakse. Teadus on teatavasti meeskonnatöö ja tegelikult ei jõua keegi Stockholmi üksi. Ent praegu kehtiv piirang anda auhind maksimaalselt kolmele inimesele moonutab arusaama teadusest, jättes kõrvaleseisjale mulje, et teadust teevadki «üksikust hundist geeniused», sealjuures tüüpiliselt veel valged Ameerika mehed, ilma vähimagi tähelepanuta nende taga seisvale suurele võrgustikule.
Ja mis saab siis, kui erinevalt kõigist neist teadussaavutustest toob Nobeli preemia ise inimkonnale või vähemalt inimkonna teadusele pühendunud osale rohkem kahju kui kasu?
Nobel pärandas küll auhinda asutades korraliku summa teadlastele, aktivistidele, meedikutele ja kirjanikele, kuid siiski juhtub harva, et teadlane asub oma erialaga tegelema rikastumise eesmärgil. Tegelikult on ju mitmed teadusauhinnad, näiteks Templetoni või Breakthrough’ preemia, rahaliselt palju suuremad kui üheksa miljonit krooni ehk 944 000 eurot, mis kaasneb Nobeli preemiaga. Mõned füüsikud on arvanud, et nende kopsakamate auhindade võitjad vahetaksid ometi meelsasti lisaraha Nobeli vastu. Ent Alfred Nobeli eesmärk ei olnud mitte teadlaste tengelpunga täitmine. Tema soov oli hoopis tõmmata tähelepanu nende üldkasulikule tegevusele ja innustada teadlasi uutele avastustele ja leiutistele. Selles mõttes on Nobeli preemia saavutanud maine, mida Alfred Nobel vaevalt oskas isegi ette kujutada.
See ei ole alati nii olnud. Kui 1901. aastal jagati välja esimesed Nobeli preemiad, jättis selle saamine Wilhelm Röntgeni hiljem tema nime saanud kiirte avastamise eest, mis vaieldamatult on toonud kasu miljarditele inimestele kogu maailmas, nii külmaks, et ta ei ilmunud isegi medalit vastu võtma.
Kuid Burton Feldman väidab, et 20. sajandi keskpaigaks oli teadus muutunud «avalikkusele üha vähem arusaadavaks [... samal ajal kui] ajakirjanduse mõju hakkas järsult laienema ja süvenema». Need tegurid üheskoos aitasid kaasa Nobeli preemia ja selle pälvinud isikute tuntuse ja silmapaistvuse otsustavale kasvule.
Üldiselt usub enamik mu kolleege, et Nobeli keemia- ja füüsikapreemia saajad on olnud auhinda väärt. Aga kas on need laureaadid, inimkond tervikuna või hoopis Rootsi kuninglik teaduste akadeemia, mis laureaatide väljavalimisega tegeleb, kes Nobeli preemiast kõige enam tulu saab?
Nobeli preemiad on oma tosina aastakümne eksisteerimisaja jooksul üle elanud mitmeid otsustavaid muutusi. Minu enda Nobeli preemiate ajaloo uurimine näitas, et kõrgest staatusest hoolimata ei ole alati suudetud järgida väljakuulutatud kogu inimkonnale tulu toomise sihti.
Alfred Nobeli vennapojapoja Peter Nobeli algatatud kohtuasi, kes esitas süüdistuse Nobeli nime ärakasutamises poliitilistel eesmärkidel, sundis muutma ühe auhinna nime: varasem Nobeli majandusteaduse auhind - mille loomist Alfred Nobel ette ei näinud - kannab nüüd nime «Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks».
Rahupreemia võitjad on kaevanud Nobeli Fondi kohtusse varasemate võitjate pärast, põhjuseks näiteks Yassir Arafat, keda mõned peavad ehtsaks terroristiks, või Henry Kissinger, keda nimetatakse sõjaõhutajaks.
Ehkki kaht loodusteaduste preemiat ei ole vaevanud nii rängad süüdistused nagu praegu kirjanduspreemiat, ei saa kuidagi kahelda selles, et nende väljaandmisel on valitsenud räige sooline ebavõrdsus: naistele on loodusteadustes osaks langenud alla ühe protsendi välja antud auhindadest.
Ma julgen teha ettepaneku, et kõik Nobeli preemia komiteed, kaasa arvatud loodusteadustes, peaksid aasta aega pausi, mille kestel mõtleksid hoolikalt Alfred Nobeli ülla nägemuse peale ja korraldaksid oma töö selles vaimus ümber.
Kuidas suudaks aastapikkune paus taastada Nobeli preemia varasem sära ja hiilguse? Esmatähtis on üle vaadata preemiate sihiasetus, eriti tervele inimkonnale tulu toomise nõue.
Me peame revideerima viimati 1974. aastal muudetud statuute, et oleks võimalik välja anda uusi auhindu ja õiendada ära möödaniku möödalaskmised. Selleks tuleks lubada nii postuumseid Nobeleid kui ka lisa varasematele preemiatele, mille puhul ei autasustatud sugugi kõiki avastajaid-leiutajaid. Kui me seda ei tee, jääbki Nobeli preemia teaduslugu vääralt peegeldama. Paraku on selliseid puudujääke rohkem kui küllalt. Ron Drever suri pelgalt mõni kuu enne seda, kui ta oleks võinud 2017. aastal usutavasti Nobeli füüsikapreemia pälvida. Rosalind Franklin jäi 1962. aasta füsioloogia- või meditsiinipreemia väljaandmisel ebaõiglaselt tunnustamata. Lise Meitnerit ei peetud äramärkimise vääriliseks, kui 1944. aastal anti keemiapreemia tuumalõhustumise eest ainult tema kaastöötajale Otto Hahnile. Pulsarite avastaja Jocelyn Belli asemel sai Nobeli preemia tema doktoritöö juhendaja. Veel väga paljud elavad ja surnud - eriti just naised - on jäänud vajaliku ja väärilise tähelepanuta.
Reformide algatamiseks oleme koos kolleegide ja teiste asjahuvilistega loonud internetis asjakohase foorumi, mis innustab Rootsi kuninglikku teaduste akadeemiat õiendama mineviku eksimusi. Tõkestama võimalust, et vanad vead edaspidigi kahju saaksid tekitada, ning kajastama paremini ja täpsemalt kogu tänapäeva teaduse avarat panoraami. Nobeli preemia kaotajate foorum (Losing The Nobel Prize) võtab meelsasti vastu nii teadlaste kui ka kõigi teiste ettepanekuid Nobeli preemia reformimiseks ja edendamiseks.
Me vajame praegu hädasti mõtestatud tegevust ning selle olulisus ulatub tunduvalt kaugemale teadlaskonna piiridest. Nobeli preemia otsustusprotsessi üle- ja ümbervaatamine, möödaniku möödalaskmiste heastamine ja protsessi muutmine palju läbipaistvamaks teeniks vaieldamatult kogu inimkonna huve, aidates tõsta Nobeli tagasi varasemasse väärikasse kõrgusse.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane