Neeme Raud: stand-up à la Trump

Donald Trump ÜRO peakorteris. Foto: CAITLIN OCHS/REUTERS

Ei olnud tegelikult naljakas, pigem hoopis kurb: USA president pidas teisipäeval ÜRO Peaassamblee istungjärgul oma tavapärase kõne ja saalist kostis naerupahvakuid.

Juba aastakümneid septembri lõpus New Yorgis ÜRO peakorteris toimuv riikide ülddebatt (nii on riigipeade kogunemise ametlik nimi) ongi suur poliitiline teater. Maailmaorganisatsiooni 193 liiget saavad võimaluse rääkida sellest, mida nemad on viimase aasta jooksul maailma paremaks muutmise nimel teinud, mida teha kavatsevad ja milliseid probleeme näevad. See on kõnede maraton, millest saab ühel hetkel sõnamulin, kus riigijuhid, kes esinevad õhtustel või nädala teisel poolel toimuvatel istungitel, on tihti silmitsi tühja saaliga, sest keegi ei jõua enam räägitavat jälgida. (Peale riigipäid saatvate ajakirjanike, kel kohustus saata koju sõnum, et meie juht kõneles maailma ees.) Ent see on traditsioon. Demokraatia, kus igal liikmesriigil on õigus sõna saada ja teistel vähemalt formaalne kohustus kuulata.

Kindlalt on peaassambleel alati paigas see, et Ühendriikide president esineb ühena esimestest. Ja tema kõnet tavaliselt tõesti kuulatakse ja pannakse tähele. Sõnavõtt peab traditsiooniliselt rõhutama, et USA, kes tasub suure osa ÜRO eelarvest ja seeläbi organisatsiooni maailma parandamise katsetest, on praeguse ilmakorra ankur.