Andrei Kuzitškin vene koolidest: «kinni panna mitte alles jätta» – kuhu siin see koma küll panna?

Kolumnist Andrei Kuzitškin. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Olen üdini veendunud, et Eestis peab olema ühtne kool ja see peab olema eesti kool. Ja pole vaja hakata mind süüdistama russofoobias ja kriiskama: «Kuzitškin on vene kooli vaenlane!» kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Idamaa muslimite rahvalike juttude kangelane Hodža Nasreddin lubanud kord turuplatsil rahvale imetegu näidata, kui ainult keegi ei mõtle jõletu välimusega, sabatüüka, punase tagumendi, koleda näo ja esileulatuvate kollakate hammastega valget karva ahvile. Selge see, et pärast niisugust kirjeldust ei saanud keegi enam millelegi muule mõeldagi kui võikale ahvile, nii et imetegu jäigi tulemata. Kui ma kuulsin, et Keskerakonna juhid kutsuvad kõiki Eesti poliitilisi jõude riigikogu valimiste eel mitte mängima «vene kaardi» peale, mitte sulgema vene lasteaedu ja ajalehte Stolitsa, mitte jagama ühiskonda omadeks ja võõrasteks, siis mõistsin, et just vene teema kerkib valimisvõitluses tähtsaimale kohale.

Nii on ka läinud: valimisteni on veel pool aastat, aga Eesti ajakirjandus on juba üle külvatud aruteludega vene tsivilisatsioonist, «venelaste viiendast kolonnist» ja Vene spioonidest. Ent peamiseks probleemiks on kerkinud vene kooli saatus Eestis. See on tegelikult hämmastav: eksperdid, poliitikud, ametnikud, ajakirjanikud ja kõige tavalisemadki inimesed arutavad õnnetu vene kooli saatuse üle Eestis juba 27 aastat, aga ikka pole mingeid tulemusi.

Näiteks said telekanali ETV+ 19. septembri saates «Kes keda?» kokku keskerakondlane Raimond Kaljulaid ja Isamaa esindaja Hannes Mets. Nad läksid vene kooli üle Eestis nii kirglikult vaidlema, et viimaks ei hakanud žürii liige Toomas Sildam neile hinnet välja panemagi, sest kumbki väitluspool ei olnud suutnud anda selget vastust küsimusele: mida võtta ette vene kooliga?

Mina ise olen üdini veendunud, et Eestis peab olema ühtne kool ja see peab olema eesti kool. Ja pole vaja hakata mind süüdistama russofoobias ja kriiskama: «Kuzitškin on vene kooli vaenlane!» Tegelikult olen vene koolide õpilaste parim sõber ja toetaja ning usun kindlalt, et diskussioonis vene kooli üle ongi just lapsed kõige tähtsamal kohal.

See on tegelikult hämmastav: eksperdid, poliitikud, ametnikud, ajakirjanikud ja kõige tavalisemadki inimesed arutavad õnnetu vene kooli saatuse üle Eestis juba 27 aastat, aga ikka pole mingeid tulemusi. 

Luuletaja Andrei Voznessenski kirjutas: «Kõik progressid on reaktsioonilised, kui hävineb inimene.» Seepärast tuleb kõiki ettepanekuid vene kooli reformimiseks Eestis vaadelda laste huve ja nende tulevikku silmas pidades. Järgnevalt esitan oma argumendid kogu Eesti hariduse üleviimiseks eesti keelele.

Kõigis Euroopa unitaarriikides on riigi- või munitsipaaleelarvest rahastatav haridussüsteem riigikeelne. Föderaalriikides (Venemaal) leidus veel hiljaaegu koole, milles õpe käis Venemaa rahvaste keeltes. Kuid 2018. aastast mindi ka kõigis rahvusvabariikide koolides üldainetes üle venekeelsele õppele. Samuti kehtestati kohaliku rahvuskeele õppimise vabatahtlikkus: kes tahab, õpib, kes ei taha, kirjutab loobumisavalduse. Samuti peavad kõigi Venemaa koolide lõpetajad sooritama vene keele riigieksami.

Teiseks rikub vene kooli autonoomsuse püsimine Eestis võrdsuse printsiipi haridussfääris, tähendab diskrimineerimist keele alusel ja püsistab segregatsiooni rahvuse alusel. Laps, kes omandab teadmisi vene keeles, on isoleeritud teadmistest riigi- ehk eesti keeles. Kui vene kooli 7. klassi õpilane ei ole suuteline jätkama õpinguid eesti kooli 7. klassis (või vastupidi), siis annab see ainult tunnistust ühtse haridussüsteemi puudumisest Eestis ning seab kahtluse alla Eesti riigi suutlikkuse garanteerida võrdsed õigused kõigile kodanikele.

Kolmandaks avanevad vene koolide lõpetajate ees üsna piiratud võimalused saada Eesti ülikoolides kõrgharidust, sest eesti keele õppimine vene koolis sisuliselt võõrkeelena püstitab tõkkeid, mis ei luba täisväärtuslikult lülituda riigikeelsesse õppeprotsessi. Vene koolid Eestis vaevlevad praegu tõelises hädaorus: lapsed ei saa täisväärtuslikku haridust, sest on ühelt poolt isoleeritud Venemaa haridussüsteemist, teiselt poolt aga ei ole lõimitud ka Eesti haridussüsteemi. Allakäik on selgemast selgem ning mitmesugused testid on aasta-aastalt näidanud vene koolide õpilaste teadmistaseme üha suuremat allajäämist eesti koolide õppuritele. Samal ajal ei saa ka lihtsalt riputada vene koolide ustele tabalukku või anda Tallinna Linnamäe vene lütseumile nimeks Mailis Repsi nimeline Tallinna Linnamäe lütseum.

Vene koolid Eestis vaevlevad praegu tõelises hädaorus: lapsed ei saa täisväärtuslikku haridust, sest on ühelt poolt isoleeritud Venemaa haridussüsteemist, teiselt poolt aga ei ole lõimitud ka Eesti haridussüsteemi. 

Ma olen kindel, et tänane Eesti haridussüsteem ei vasta digitaalmajanduse nõudmistele ja vajab tervikuna põhjalikku reformi. Kui mina oleksin Eesti haridusminister, käiksin välja kava kujundada riigikool innovaatiliselt ümber. Tuleviku kool – see on kõrgtehnoloogia, interaktiivse õppe ning foneetikakabinettide ja keeleõppevahenditega ohtralt varustatud asutus, kus keeli omandatakse süvitsi esimesest klassist peale.

Tuleviku kool – see on väheldase õpilaste arvuga klassikomplektide ja õpilaste individuaalset kohtlemist väärtustav asutus. Pole võimalik edastada kvaliteetseid teadmisi kõigile õpilastele, kui klassis istub 35–37 õpilast, nagu juhtus minul Tallinna Linnamäe vene lütseumi üheksandates klassides. See on hariduse labastamine, mitte õpe. Pealegi neis tingimustes juhtkond sisuliselt petab õpetajaid, pannes üheainsa töötasu eest nende õlule kahekordse koorma. Kogemus näitab, et klassis tohib olla maksimaalselt 20 õpilast.

Tuleviku kool – see on iga õpilase spetsiifilisi omadusi maksimaalselt edasi- ja väljaarendav asutus. Vanem õppeaste (10.–12. klass) tuleb jagada kolmeks haruks: süvendatud kutseõpe, akadeemiline haridus ja üldharidus, et teismelised saaksid valida spetsialiseerumise just oma õpisuutlikkust silmas pidades. Praegu on üks suuremaid probleeme, mida lakkamata toonitavad Eesti hariduse eesti keelele üleviimise vastased, kõikvõimalik pedagoogide, eriti aga just eesti keele õpetajate terav puudus. Selle probleemi lahendamiseks tuleb tõsta õpetajaameti prestiiži. Tuleb luua materiaalsete ja mittemateriaalsete preemiate süsteem, näiteks parima haridustöötaja aunimetus ning lisatasu kvalifikatsiooni eest, mis selguks iga kolme aasta järel korraldataval atesteerimisel. Selline mehhanism kindlustaks samuti pedagoogide professionaalsuse tõusu.

Siinkohal tahaksin kogu südamest paluda kõigi nende ühenduste aktiviste, kes pööravad vene kooli reformimise plaanid poliitiliseks, hoiduda vähemalt agressiivsest retoorikast: sellega tekitate Eesti ühiskonnas ainult tülgastust nii enda kui ka vene kooli suhtes.

Arutada võiks ka haridustöötajate pensioniea alandamist ja pensionikõrgendust haridussfääris töötatud aastate eest. Niisugused reformid võiksid luua baasi, mille alusel oleks võimalik lõimida vene kool Eesti ühtsesse haridusruumi. Tõsi, vaja on ka erilisemaid otsuseid, näiteks vene koolile mõeldud eesti keele õpikute väljavalimist konkursiga, sest praeguste õpikute tase pole just kõrge. Kõik vene koolide direktorid peavad vaieldamatult valdama eesti keelt, et suuta olla riikliku poliitika vahendajad ja teenida Eesti riigi huve.

Siinkohal tahaksin kogu südamest paluda kõigi nende ühenduste aktiviste, kes pööravad vene kooli reformimise plaanid poliitiliseks, hoiduda vähemalt agressiivsest retoorikast: sellega tekitate Eesti ühiskonnas ainult tülgastust nii enda kui ka vene kooli suhtes. Kasu pole sellest kellelegi, probleeme ja ohte vene haridusele võib tekkida aga hulganisti.

Vene keele ja kirjanduse säilimine kooliprogrammis on igati võimalik, vastava otsuse saab langetada hoolekogu. Ma ei välista sugugi, et Eestis võib püsima jääda ka «päris» vene kool, aga ainult eraviisiliste lisaõpet pakkuvate asutustena, mida rahastatakse lapsevanemate rahakotist või muudest toetustest. Välistamaks ohte rahvusliku identiteedi püsimisele, võivad koolides riigi või kohaliku omavalitsuse rahastamisel tegutseda huvi- ja loomeringid. Praegu ei tunne vene koolide õpilased isegi vene rahvajutte. Nad tuleb tuua tagasi vene kultuuri rüppe.

Kui rääkida reformide ajalisest mõõtmest, siis kiirustada siin ei tohi, aga aega raisata samuti enam ei või. Alustada tuleb loomulikult kõigi lasteaedade üleviimisega eesti keelele, kusjuures vene keel säiliks fakultatiivsena. Viie aasta pärast tuleb eestikeelsele õppele üle viia vene kooli esimese klassi õpilased, seejärel teine klass ja nii edasi. Niisiis peaks üht sammu teise järel seades 17 aasta pärast kogu Eesti haridussüsteem olema eestikeelne. Kui seda protsessi tagant kihutada ja üritada ära teha nelja aastaga, nagu pakub välja Isamaa, siis on lõimumise asemel tulemuseks vene kooli krahh ja varemed, mille peale enam uut kooli ehitada ei ole võimalik. Eestlased on alati olnud äärmiselt kannatlikud, nüüdki on kannatanud juba 27 aastat, nii et lootkem, et seda kannatust jagub õige pisut veel.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.