Veiko Kommusaar

FOTO: Siseministeerium

Inimesed ei saa kätte elektroonilisi teateid, mille riik neile saadab, sest nende eesti.ee e-posti aadress pole edasi suunatud. Füüsilise postkasti kaudu suhtlemine on aga kulukas ja paljudele iganenud viis. Mul on pakkuda konkreetne lahendus: oleks vaja luua inimese digitaalse asukoha mõiste ja viia selle tähendus ka õigusruumi.

Kui riigil on vaja inimesele mõnda dokumenti saata, teeb ta seda tähitud kirjaga. Postkasti potsatab teade kirja saabumise kohta ja inimene peab sellele postkontorisse järele minema. Peamine põhjus on see, et ta saaks kirja kättesaamist allkirjaga kinnitada. Kui riigil pole inimese ühtegi aadressi, loetakse dokument kätte toimetatuks juhul, kui see on avaldatud üleriigilise levikuga ajalehes või portaalis Ametlikud Teadaanded. Mul on tunne, et peab olema lihtsam võimalus.

Digitaalne asukoht tähendab, et inimene annab riigile ühe digitaalse aadressi, mille vahendusel ta ametiasutustega suhtleb. Selleks aadressiks võib olla nii isiklik e-posti aadress (minu.nimi@gmail.com) või mõni elektrooniline keskkond, näiteks internetipank või eesti.ee keskkond. Sinna saadetud dokumendid loetaks inimesele kätte toimetatuks 30 päeva möödumisel saatmisest.

Kõik ametiasutused saadavad info sellele aadressile ja see ongi inimese ametlik suhtluskanal riigiga. Ja see töötaks ka vastupidi – kui riik saab minu ametlikult aadressilt e-kirja, võib ta olla kindel, et ma olen päriselt see inimene, kes ma väidan enda olevat. Selleks vajaminevad tehnilised lahendused on ainult arenduse küsimus. Näiteks piisaks täiesti sellest, kui ID-kaardi või mobiil-IDga panka sisse logides saab inimene märguande, et «riik on teile teate saatnud». Kindlasti on meil nutika e-riigina võimalik selleks välja mõelda ka mõni rakendus.

Riik nõuab kinnitust

Selle aasta 1. veebruaril muutus dokumentide elektrooniline kättetoimetamine inimestele veidi lihtsamaks – enam ei pea haldusorgan inimeselt luba küsima selleks, et talle dokument e-posti teel või infosüsteemis saata (vanasti pidi inimene selleks nõusoleku andma). Samas peab elektroonilisel kättetoimetamisel sarnaselt tähitud kirjaga endiselt olema fikseeritud kirja kätte saamine ehk infosüsteem peab dokumendi avamise registreerima või adressaat peab dokumendi kätte saamist digiallkirjaga kinnitama.

Juriidiliste isikute puhul see miskipärast nii ei ole – nende puhul peetakse dokument kätte toimetatuks, kui see on edastatud lihtkirjana või saadetud e-posti aadressile, mingit kättesaamise kinnitust riik neilt ei nõua. Mõistlik oleks sellest kinnitusest loobuda ka füüsiliste isikute puhul.

Kõigepealt muudaks see asja lihtsamaks muidugi riigile. Ainuüksi trahviteadete väljasaatmise arvelt hoiaks PPA aastas kokku üle 200 000 euro. Peale postikulu tähendab see ka ametnike tööaja kokkuhoidu – see tähendaks seda, et eri asutustel on iga inimese kohta üks digiaadress, kuhu talle infot saata ja kõik muud toimingud füüsiliste aadresside ja kinnitustega jääksid ära. Samuti on see lihtsam inimesele endale, kes ei pea käima postkontoris kirja järel ega muretsema, kas talle on saadetud mõni teade näiteks eelmisse elukohta, kus ta juba aastaid ei ela.

Võimalik ka vanaviisi

30 päevaga automaatselt kättetoimetatuks pidamine tähendab seda, et inimene võtab endale kohustuse riigile antud digitaalset aadressi vähemalt kord kuus vaadata. Enamikule Eesti inimestele ei ole see mingi probleem – regulaarselt kasutab internetti ligi 90 protsenti tööealisest elanikkonnast, möödunud aastal oli internet 82 protsendil kodudest ja 96 protsendil ettevõtetest.

Aga mis saab vanamemmest, kes internetis ei käi? Digitaalne asukoht peaks olema norm ning eakad inimesed või teised, kes põhimõtteliselt elektroonilisi teenuseid ei kasuta, saaksid dokumendid erandkorras kätte paberil. Loogika on sama, mis teiste e-teenuste kasutamise puhul – kes soovib, kasutab internetipanka. Kes ei, seisab pangakontoris järjekorras.

Mõneti on loogiline, et inimese õigused (võimalus e-teenuseid kasutada) ja kohustused (kohustus riigile oma tegelik e-aadress teada anda) peaksid olema tasakaalus. Peaasi on aga see, et me ei kasutaks kulukaid ega ebamõistlikke lahendusi, kui on kohti, kus saaks selgelt paremini.