Erkki Bahovski: ükskord prahvatab vimm...

Erkki Bahovski Foto: Tairo Lutter

... mis kogunend salaja. Või mis salaja – päris avalikult võib lugeda üleskutseid Toompeal plats puhtaks lüüa ja hakata n-ö nullist peale.

Sattusin äsja lugema Ameerika ajaloolase Douglas Smithi raamatut «Endised inimesed». Raamat keerleb ümber küsimuse, mis sai Vene aristokraatiast pärast 1917. aasta revolutsioone. Ja see pole just kena lugemine, sest vaid vähestel õnnestus läände pääseda, veelgi vähematel Nõukogude Liidus ellu jääda. «Endised inimesed» on väga õpetlik sellest vaatenurgast, mis juhtub, kui võim vahetub ja alustatakse n-ö nullist.

Täielikud paralleelid Eestiga on muidugi ennatlikud. Ehkki mõne riigikogulase hüvitised ja elustiil ajavad paljudel kopsu üle maksa, ei jõua need ligilähedalegi nendele lõhedele, mis valitsesid Vene aristokraatia ja lihtrahva vahel. Smith on ses mõttes osav kirjutaja, et näidates küll aristokraatia tragöödiat, kirjeldab ta ka olukorda enne revolutsiooni, kus aristokraatia elas sisuliselt lihtrahvast ära lõigatuna (kirikus olid neile eraldi kohad ja sissepääs, linu vahetati voodis iga päev jne).

Siiski on Smithi raamat ka Eesti kontekstis mõtlemapanev. Vene aristokraadid meenutavad, kuidas enamik tšekiste polnud sugugi huvitatud uue Venemaa ülesehitamisest, vaid pigem lõhkumisest ja aristokraatide vara endale krahmamisest. Muidugi tuleb kohe öelda, et aristokraatide vaimne kinnijäämine vanasse Venemaasse oli ka kummastav, meenutades sellega veidi siinsete baltisakslaste õhkamisi vana Eesti- ja Liivimaa järele.

Ent need, kes olid revolutsioonikeerises kõnelenud võrdsusest ja vara õiglasest ümberjaotamisest, ei teinud teist nägugi, kui said ise rikkuses elamise maigu suhu. Juba 1918. aasta kevadel sõidutati komissar Anatoli Lunatšarski naist Petrogradis ringi limusiinis, mis oli varem kuulunud suurvürst Pavel Aleksandrovitšile. 1937. aastal näitas Vjatšešlav Molotov ameeriklastele oma autosid – 16-silindriline Cadillac pluss mitu Packardit ja Fordi, kirjutab Smith. Smith toob konkreetsed näited, kuid muidugi võib üldistavamalt lugeda George Orwelli «Loomade farmi».

Niisiis, ma ei ole kindel, kas need, kes kutsuvad üles Toompeal platsi puhtaks lööma, annavad endale aru, missugused jõud võivad valla pääseda. Teisalt muidugi ei tohi ignoreerida rahva pahameelt, sest muidu lõpeb kõik kaosega. Võib ju öelda, et laulev revolutsioon ja Eesti taasiseseisvumine ei teinud kommunistidega nii, nagu bolševikud tegid aristokraatidega, kuid Eesti pöörde veretus ja rahumeelsus on plussid, mida me alles nüüd ja võrdluses teiste revolutsioonidega võiksime hinnata.

Küll olen ma sada protsenti kindel, et need, kes on Toompeal platsi puhtaks löönud, hakkavad ise elama samasugust, võib-olla luksuslikumatki elu. Võib-olla mõni soovib tõesti Eesti uuendamist, aga enamik ootab lihtsalt oma võimalust taskuid täita.

Mida rohkem lugeda ajalooraamatuid, seda vähem on mul usku revolutsioonidesse. Eesti on nii väike riik, et kui siin vallandada kaost külvavad jõud, ei jääks just palju järele. Rahva psüühika oleks rikutud – vaatame korraks põhjanaabrite juurde, kus president Sauli Niinistö võttis uusaastakõnes jutuks Soome kodusõja, millest möödus sel aastal 100 aastat. Aga see on ikkagi midagi, mille üle soomlased tänini arutlevad.

Kus on siis lahendus? Surve poliitikutele peab olema. Reformid samm-sammult peavad ka olema – kiirete reformide puhul rahvas väsib, seisaku puhul tekib aga jõuetuse tunne. Keegi – ma ei tea, kes – peab tunnetama õiget rütmi.