/nginx/o/2018/09/25/11446313t1h571b.jpg)
Selgub, et e-Eesti valitsus viibib vaimses mõttes eelmises sajandis, nagu mõni pseudohipster, kellele see «õige» heli tuleb ainult krabisevalt LP-lt või sahisevalt kassetilt. Nimelt ei ole valitsus suutnud 12 aasta jooksul nüüdisajastada seadust, mis laiendaks teoste oma tarbeks toimuva kopeerimise eest autoritele makstavat kompensatsiooni nüüdisaegsetele salvestusmeediumitele. Probleemist saab põhjalikult lugeda tänase lehe kultuurikülgedelt.
Lühidalt: kui te ostate heliplaadi ja sellest oma tarbeks CD-toorikule koopia teete, siis on see täiesti seaduslik tegevus, aga tooriku hinnale lisatakse koormis, millest autorile hüvitust makstakse. Nimekirjas on küll heli- ja VHS-kassetid ja minidiskid, aga mitte kõvakettad ega välkmälusedamed, millele tänapäeval kõik digitaalsed koopiad tehakse.
Loomeliidud väidavad, et seetõttu on nad vaid nelja viimase aasta jooksul 38 miljonit eurot kahju saanud ja tahavad oma raha (pluss viivised) nüüd kätte saada. Kui valitsus oleks mingil hetkel kalendrisse vaadanud, siis oleks see raha kokku korjatud salvestusseadmete ostjate käest.
Selline ämbrisseastumine võib tulla vaid lollusest, hoolimatusest või pahatahtlikkusest. Viimase ma viidatud artikli valguses välistan, sest see nõuaks valitsuselt minimaalsetki ettenägemisvõimet.
Ma ronin ka nüüd üsna kõrget kasvu moraalse hobuse selga ja deklareerin, et 90 protsenti minu meeditarbimisest toimub kas tasuliste voogedastusteenuste vahendusel või filmitoimetajana nende materjalide kaudu, mis filmide tootjad ja levitajad mulle tutvumiseks kättesaadavaks teevad.
Võib muidugi vaielda, kas autorite ja interpreetide nõudmine on üldse põhjendatud, aga see pole praegu probleem. Kehtiva seaduse järgi on nad õigustatud kompensatstiooni saama.
Dura lex sed lex ehk kuigi seadus on karm, tuleb seda täita, ütlesid vanad roomlased. Ma näen küll tõusmas kommentaatorite masse, kes taovad rusikaga rinnale ja vannuvad, et nemad kasutavad oma nutiseadmeid ainult helistamiseks ja vanaema juubeli koduvideo salvestamiseks. Mis õigusega siis neilt koormist võetakse?
Ma ronin ka nüüd üsna kõrget kasvu moraalse hobuse selga ja deklareerin, et 90 protsenti minu meeditarbimisest toimub kas tasuliste voogedastusteenuste vahendusel või filmitoimetajana nende materjalide kaudu, mis filmide tootjad ja levitajad mulle tutvumiseks kättesaadavaks teevad. Ülejäänud 10 protsenti on jah piraatlus, näiteks vanad haruldased filmid, mida muudmoodi kätte ei saagi, aga just piraatlust kõnealune seadus ei puuduta.
Võimalik, et voogedastamise käigus puhverdatakse mingi osa ajutiselt tõesti minu seadmete salvestusruumi ja seega oleks kompensatsioonikoormis omal kohal. Aga teate, see ei huvita mind eriti.
Kui osta ka kord aastas uus nutitelefon, iga kahe aasta tagant kõvaketas ja viie aasta tagant nutiteler, siis ei ületa praeguste ideede kohaselt summaarne kompensatsioonimaks ikka paarikümmet eurot aastas. Kultuuriajakirjanikuna olen ma valmis selle summa Eesti hõreda rahakotiga artistide ja autorite heaks rõõmuga loovutama. Mida soovitan ka teile. Küllap Justin Bieber ja Beyoncé kah omadega kuidagi hakkama saavad.