Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Küsitakse, mis on paavsti visiidi poliitiline tähtsus. Kõige lühem vastus: visiit ise, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt. 

«Te olete oma ajalooga näidanud, et et tunnete uhkust olla eestlased. Te lausa laulate sellest sõnadega «eestlane olen ja eestlaseks jään» ning et «see on uhke ja hää». Kui ilus on seda ühe rahva suust kuulda!”

Nii lausus paavst Franciscus missajutluses Tallinnas täna, 25. septembril.

Olen harjunud ütlema, et Vatikan ei ole suurriik, Vatikan on maailmariik. Sel maailmariigil on 1,3 miljardit kodanikku ehk katoliiklasi kes tunnustavad paavsti oma liidrina. See tähendab, et enam kui ühele seitsmendikule planeedi elanikule lähevad korda paavsti tegevus ja tema sõnumid.

Paavsti Eesti-visiidi sõnavõtud olid tsiteerimivõimalusi pilgeni täis. Uurige, ja te ei kahetse! Mina valisin siia vaid mõned.

Kadrioru Roosiaias ütles paavst lühidalt midagi, mille puhul sõnade mahukus ületab nende arvu miljonikordselt:

«Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.»

Raske on omale ette kujutada täpsemat praeguse maailma sisemise konflikti sõnastust.

Samas kõnes pühendas paavst palju tähelepanu Eestile, raamides oma mõttekäigud kahe meile väga hästi sobiva, õnnestunud kujundite-märksõnadega: Mäluga maa ja Viljakas maa.

On tervitatav, et kohtumisel noortega võttis paavst kriitiliselt kõneks skandaalid katoliku kirikus. Sellelt kohtumisel ütles ta ka nii: «Te noored peate teadma, et kui kristlik kogudus on tõesti kristlik, siis ta ei tegele pööramisega, ainult võtab vastu, kuulab, saadab, aga ei nõua midagi.»

Küsitakse, mis on paavsti visiidi poliitiline tähtsus. Kõige lühem vastus: visiit ise. Üks maailma vaimsetest juhtidest, üks väga väheste hulgast otsustas külastada kolme riiki Läänemere ääres. See on samm, mis ei jää tähelepanuta mitte ainult nimetatud 1,3 miljardi inimese kodumaadel, vaid laiemalt.

Lihtne on ju mõista, et Püha Tooli diplomaatideks on võimalik sellisest inimhulgast valida ainult eliitdiplomaate, vaimulikke, kellest üks ehk piiskop Philippe Jourdain elab meie keskel Eestis juba väga kaua.

Mida meie saime visiidist, sellest võiks lühikokkuvõttele lisaks veel rääkida, ent küsigem ka nii: mida paavst siit kaasa võttis? Julgen arvata, et ka president Kersti Kaljulaidi kõne kongeniaalse lõpu, sõnad Assisi Franciscuse kuulsast palvest: «Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust. Kus on ülekohus – leevendust. Kus on pimedus – valgust. Kus on kurbust – rõõmu.»