Tarmo Pikner: (R)ehepeks Taani moodi ehk kui viies võim ruulib

Danske Banki Eesti filiaali juht Aivar Rehe lahkus ametist 1. septembril 2015, pildil poseerib ta sama aasta kevadel. Tollal ta lahkumise põhjustest lähemalt rääkida ei tahtnud. Foto: Tairo Lutter

Põuase suve tõttu jäi (R)rehepeks tänavu hilisemaks, kuid sügise hakul läks siiski peksuots lahti, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Kui vanal heal (interneti-eelsel) ajal räägiti kolmest sõltumatust võimust (seadusandlik, täitev, kohtuvõim) ja lisaks loomuliku osana neljas – ajakirjanduse võim, siis 21. sajandi ruulivaks võimuks on saanud viies, pangavõim.

Ma ei räägi sellest, et pangakontorisse sisenedes tuleb kummarduda madalamaks kui (muru) mõnda avaliku võimu asutusse (näiteks linna-, vallavalitsusse) astudes, vaid räägin sellest, et mingid Lehmani vennakesed (Lehman Brothers Holdings Inc.) ei surunud põlvili mitte ainult Ameerika, vaid kogu tsiviliseeritud lääne-maailma (2008.a.). Pangandus, kui majanduse vereringe, sai insuldi - veresoon lõhkes. Riikide majanduste (millel tänapäeva riigid pidavat püsima) alustalad kõikusid. Värisevi käsi haarati kapsaks kulunud Das Kapitali järele ja hakati ikka ja jälle tudeerima ja arutlema – kus küll viga tehti (sealjuures märkamata paksu rahakotti endi taskutes).

Süülisuse presumptsioon

Lehmanite korraldatud üleilmse mürgli kümnendat aastapäeva tähistati kõige pidulikumalt Kopenhaagenis. Neljanda võimu survel lõi viies võim, Danske Bank, lauale enda poolt kinni makstud raporti, kus kokkuvõtlikult teadmine meie jaoks: rahapesu kahtlusega 200 miljardi euro liikumises on süü Danske Eesti harul, kus oli pea olematu sisekontroll ja kahtlastest tehingutest ei antud infot. Selge (mida ida-Euroopast ikka oodata)! Laskumata arutelusse, kes veel mida selle häbiväärse loo kohta öelnud, sõnastan seda, mida mitte keegi pole julgenud välja öelda.

Kartmata kohtukulli küüsi sattuda, sedastan: Danske Banki juht Thomas Borgen on süüline, nõukogu juht Ole Andersen on süüline, Eesti harupanga juurde tulles võib igaüks ise süüdlasi edasi nimetada. Süü võttis Borgen omaks ütlusega: «Mul on väga kahju, ma vabandan Eesti ühiskonna, kõigi klientide ja investorite ees, sellised asjad ei oleks tohtinud juhtuda, kuid kahjuks juhtusid.» Toime on pandud kuritöö (meil nimetatud hiljaaegu kriminaalkuriteost ümber väärteoks), kus on rikutud rahapesu tõkestamise regulatsioone ja see karjub karistuse järgi.  

Üks tõsine Rehepeks seisab veel ees. Muidugi juhul, kui me ei taha, et viies võim jääbki ruulima, kus meie elu sõltub hästilõhnastatud (-tasustatud) pangahärrades

Ja nüüd – ärge tulge mulle lugema epistlit süütuse presumptsioonist (mis on iganenud termin ja kuulub prügikasti). Rääkida tuleb süülisuse presumptsioonist, sest, kui süü on olemas (rahapesu), süüdlane on süü üles tunnistanud, siis ei eeldata ometi, et süüdlane on süütu vaid eeldatakse justnimelt, et ta on süüline. Kui keegi tahab ikkagi väita, et mina istun Borgeniga ühiskonna seaduskuulekuse redeli samal pulgal (sest teda pole kohus süüdi mõistnud), siis, vot, ei ole nii – mina istun kõrgemal pulgal, kui kolm miljonit eurot päevas teeninud (teatades tagasiastumisest) Borgen, sest minul pole süüd, mida üles tunnistada.

Sealjuures kinnitab Danske pankurite süülisust hästi meie finantsinspektsiooni juhi Kilvar Kessleri selgitused, kuidas nad aegsasti andsid kahtlaste tehingute teavet sinna kuhu vaja.

Õigus vaikida?

Ja veel, kui Ole Andersen ütles, et nad ei ole midagi ebaeetilist teinud, et tollane Danske Eesti haru juht Aivar Rehe vaikiks, siis see pole mitte «peaaegu nali», nagu Taani parlamendisaadik Poulsen iseloomustas olukorda, kus Danske juhid ajavad omavahel asju ja asjakohased organid vaatavad pealt, vaid see on suur sigadus. Pangahärrad panevad toime kuriteo, lepivad omavahel kokku, et vaikivad ja siis nii ongi või?

Seega, üks tõsine Rehepeks seisab veel ees. Muidugi juhul, kui me ei taha, et viies võim jääbki ruulima, kus meie elu sõltub hästilõhnastatud (-tasustatud) pangahärradest.