Aleksandr Petrov ja Ruslan Boširov Salisbury rongijaamas.

FOTO: HANDOUT / REUTERS

Valeidentiteedid on eduka salatöö keskmes. Nende taaskasutamine uutel operatsioonidel tähendab viletsat luuretööd. Vene sõjaväeluureteenistus rikkus aga veelgi tähtsamat reeglit: kaugel sellest, et olla suvalised, tavapärased dokumendid, olid need passid osa seeriast, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Oleg Gordijevski väljasmugeldamine Nõukogude Liidust otse KGB nina alt on üks Briti luureajaloo suurimaid saavutusi. Täna ei saaks see õnnestuda.

Briti esispioonil KGBs õnnestus edastada kokkulepitud märguanne: seistes ühe Moskva pagariäri ees täpselt kell 7.24 hommikul ja kandes Safewaysi kilekotti märguandena MI6-le sellest, et tal oli vaja põgeneda. Aga kuidas suutis härra Gordijevski täita ülejäänud osa MI6 operatsioonist koodnimega Pimlico?

Minu kolleegi Ben Macintyre´i uues raamatus «Spy and the Traitor» kirjeldatud riigist väljasmugeldamise käigus tuli tal jõuda kindlaksmääratud peatumiskohta Soome piiri ääres asuval maanteel, et jätkata teekonda Briti diplomaatilise sõiduki pagasiruumis. Tänapäeval salvestaksid turvakaamerad tema katse Moskvast lahkuda. Tema mobiiltelefoni signaal paljastaks tema liikumised. Selle väljalülitamine või mahajätmine tekitaks kiiresti kahtlusi. Kõrgtehnoloogilist nuhkimist kohtab igal pool.

Meie spioonide nuhtlus Venemaal (ja Hiinas) võib olla õnnistus meie kaitsesüsteemidele kodus. Ka meie arvutid suudavad hämmastaval kiirusel lapata läbi turvakaamerate salvestatud materjali tõenäoliste vastete leidmiseks: kui samad näod ilmuvad välja Heathrows ja Salisburys, on see tähtis juhtlõng. Head spioonid suudavad varjata oma nägu paruka, salli ja tumedate prillidega, kuid videokaamerad võtavad üles ka kõnnaku ja kehahoiu, mida on palju raskem muuta. Ka neile on võimalik salvestatud materjalist vasteid otsida.

Spioonide püüdmine oli enne digiajastu algust palju raskem. Waterloo sillal ei olnud sel kuul 40 aastat tagasi mingeid turvakaameraid, kui bulgaarlasest ringhäälingutöötaja Georgi Markov mürgitati ritsiinampulliga koduteel BBCst. Pärast jalas terava valu tundmist ümber pöörates nägi emigrant vaid kedagi, kes näis olevat maha visanud vihmavarju. KGB mahitatud mõrv, nagu ka Salisbury rünnak, oli Kremli märguanne selle kohta, et Suurbritannia ei suuda kaitsta neid, kes siin varjupaika otsivad. Sellele pole jätkuvalt lahendust.

Head spioonid suudavad varjata oma nägu paruka, salli ja tumedate prillidega, kuid videokaamerad võtavad üles ka kõnnaku ja kehahoiu, mida on palju raskem muuta.

Sergei Skripalile ja teistele Salisbury ohvritele pakub kesist lohutust see, et meie jälgimisvõimed on sestsaadik paranenud. Detektiivitöö ei saa asendada ennetust. On kahetsusväärne, et meie võimud ei taibanud varem, et endine MI6 spioon on Vladimir Putini isikliku viha sihtmärk, ja ei märganud arvatavate tapjate kahtlaseid selgitusi oma viisataotlustes.

Kaks uuriva ajakirjanduse väljaannet, Bellingcat ja Insider, on hankinud valitsuse andmebaasist mõned andmed kahe mehe kohta (see ei ole raske: Moskva tänavatel rändkaubitsetakse CD-dega, mis sisaldavad peadpööritavat kogust era- ja ametlikke andmeid).

Kahe venelase identiteedid osutusid isegi hapramaks kui nende kattelugu. Toimikutes sisalduvad anomaaliad ja ja lüngad näitavad kahtlematult, et kaks meest, kes väidavad end olevat Aleksandr Jevgenijevitš Petrov ja Ruslan Timurovitš Boširov on tegelikult sõjaväeluure ohvitserid. Nende toimikutel puuduvad tavalised päriselulised rekvisiidid nagu biograafilised üksikasjad, korralikud elukoha-aadressid ja viited eelmistele isikut tõendavatele dokumentidele. Salajane tempel mõlema mehe toimikul kohustab ametnikke hoidma salajas mis tahes teavet nende kohta ja edastab kaitseministeeriumi telefoninumbri. Nende välispassid väljastas valitsuse osakond, mis tegeleb tavaliselt väga tähtsate isikutega.

Valeidentiteedid on eduka salatöö keskmes. Nende taaskasutamine uutel operatsioonidel tähendab viletsat luuretööd. Vene sõjaväeluureteenistus rikkus aga veelgi tähtsamat reeglit: kaugel sellest, et olla suvalised, tavapärased dokumendid, olid need passid osa seeriast. Vaid kolm numbrit lahutavad Salisbury tandemi passinumbreid ja 26 numbrit hiljem tuleb järgmine valepass, mis väljastati tuntud Vene luureohvitserile, kes tabati riigipöördekatse korraldamise eest Montenegros 2016. aastal.

Valeidentiteedid on eduka salatöö keskmes. Nende taaskasutamine uutel operatsioonidel tähendab viletsat luuretööd.

Luurejuhid muretsevad alati ristsaaste ehk selle pärast, et eksimus ühel operatsioonil ohustab teisi. Kõrvalistel isikutel terve portsu valepasside tuvastada lubamine on eepiliste mõõtmetega luurekatastroof. Kõik spioonid, kes neid dokumente endiselt kasutavad, võiksid sama hästi kanda oma peas vilkuvaid punaseid tähti.

Asi pole ainult tulevaste operatsioonide ohtuseadmises. Kaasaegse elu hiiglaslikud elektroonilised mälupangad tähendavad, et uurida on võimalik ka nende valeidentiteetide varasemat kasutamist. Ajakirjanikud toovad päevavalgele üksikasju kahe mehe varasemate reiside kohta maailmas ja püüavad välja selgitada teiste samasse seeriasse kuuluvate dokumentide omanikke.

Vastuluureteenistused suudavad kaevata palju sügavamale. Mida võivad immigratsiooniandmed, viisataotlused ja reisifirmade reisijainfo paljastada? Kus need passiomanikud viibisid? Missuguseid krediitkaarte nad kasutasid? Mobiiltelefoniandmed võimaldavad jälgida kahtlustatavate liikumisi ning taastada kontakte. Peaaegu läbitungimatust mineviku udust kerkivad esile detailid Venemaa tekitatud kaose ja pahategude kohta.

Kahjurõõmu kõige selle üle peaks vaos hoida närvilisus. Alustuseks, teised riigid saavad meile sama teha – hiinlased varastasid 2014. aastal 21,5 miljoni USA ametniku andmed, andes katastroofilise hoobi nende privaatsusele ja Ühendriikide ametnike võimele tegutseda salaja. Erasektori andmebaasid on häirimisele ja vargusele haavatavad, nagu teavad liigagi hästi Barclaysi ja British Airwaysi kaua kannatanud kliendid. Kahtlased firmad, kelmid, oma nina teiste asjadesse toppijad ja vaenulikud riigid seisavad kõik oma manipulatsioonides ja sissetungides silmitsi madalamate kulude ja suurema tegevusulatusega.

Elektrooniliste andmete üha kõikehõlmavam kogumine, varumine ja töötlemine mitte üksnes ei kahanda spioonide loomulikku varjatud keskkonda, vaid murendab ka meie endi šansse jääda anonüümseks või märkamatuks. See on meie isikliku privaatsuse vundament. Meie oma võimude võimed on muljetavaldavad, kuid vähemalt on need range õigusliku ja poliitilise kontrolli all. Teised nii vastutustundlikud ei ole. Sellepärast otsustaski härra Gordijevski kõik need aastad tagasi meie heaks töötamise nimel surmaga riskida.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.