Tasuta sõiduõigusega buss.

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

«Seoses tasuta ühistranspordi tulekuga on bussisektor saanud palju tähelepanu. Kahjuks peamiselt populistlike turundusloosungite tasemel,» kirjutas ASi Hansabuss Balti riikide tegevjuht Henri Aaslav-Kaasik Postimehes (PM 14.09). Ettevõtja tähelepanek võtab tabavalt kokku tasuta maakondliku ühistranspordi eksperimendi senise käigu.

Eksperiment on igati paslik öelda poliitilise otsuse kohta, mis sünnib ilma laiema mõjuanalüüsi ja uuringuteta. «Me oleme nüüd võimul ja otsustame,» kõlab Keskerakonna kreedo teemal, mida vedas jõuliselt majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Tagajärjetult andmeid ja analüüsi nõudnud ajakirjandus sildistati PR-tööga opositsiooni käepikenduseks. Reformierakond peamise poliitilise kriitikuna jäi samas valdavalt lahjalt loosunglikuks.

Praeguseks oleme eksperimendiga sealmaal, et mõju osaliselt paistab. Sõitjate arv maaliinibussides on viimastel kuudel kasvanud. Eksperimendi läbiviijad juubeldavad: näete, rahvas tahab bussiga sõita! Me muudame hoiakuid ühistranspordi kasuks! Siiski pole selge, mis need hoiakud tingis, kui püsivad need on ja kuivõrd mõjutas näiteks soe suvi. Küllap soosis ka teema kajastus – rahvas vaatas, kuidas ja kuhu need kohalikud bussid siis õieti käivad.

Sest tunnistagem – kes siis ei tahaks tasuta asju? Tallinnas jagati Edgar Savisaare päevil talvekartulit ja küttepuid ning organiseeriti lauluväljakul tööbörsi. Kõik see jõudis sõnas ja pildis otsejoones valimisvoldikutesse. Ka tasuta maakondlike bussiliinide puhul on poliitilise profiidi lõikamise soov nähtavalt keskne.

Keskne küsimus, kuidas ehitada bussiliiklus üles nii, et see oleks tõesti mugavaim ja efektiivseim, on endiselt vastuseta.

Jäämäel on paraku alati veealune osa. Tasuta bussitranspordis on segadust rohkem kui selgust, eriti tuleviku osas. Bussireisijate arvu nähtava kasvu kõrval, mis kindlasti ongi tore, ollakse mitmel pool keerulises seisus kommertsliinide ja tasuta liinide vahekorra jagamises. Bussifirmad peavad hankima nõudluse kasvades suuremaid busse ja ühistranspordikeskused korraldama liinivõrku olukorras, kus edasine rahastamine on seotud küsimärkidega. Jah, raha lubatakse juurde, aga mida selle eest ikkagi saab?

Lõpuks oleme tagasi seal, kus kõik pidanuks algama. Tasuta asjad maksab alati keegi kinni. Kas Eesti riik suudab luua ja maksumaksja tahab kinni maksta sellised ühendused, et enamik inimesi loobub üldse isiklikust autost? Mida annaks kümne, mida saja miljoni lisamine süsteemi?

Senikaua kui meil pole analüüse, paistab tasuta maakondlik ühistransport lihtsalt poliitilise kempluse objektina, mida üks pool esitleb kingitusena valijale ja teine nimetab raiskamiseks. Keskne küsimus, kuidas ehitada bussiliiklus üles nii, et see oleks tõesti mugavaim ja efektiivseim, on endiselt vastuseta.