/nginx/o/2018/09/24/11443529t1h6a70.jpg)
Mitte Europa kodused asjad ja nende küsimused ei võta politika märgusõnaks, vaid politika päärõhk ähvardab asumaade pääle kalduda, nimelt Afrikas, kuhu nüüd pea kõik Europa riigid end pesitada ja sääl oma võimu kindlaks rajada püüavad. Mitte üksi üks ehk teine riik ei aja nüüd asunduse politikat, nagu endisel ajal, vaid pea kõik.
Ning nii kuda Afrikas riikide seis üheteise vastu on, nii seatakse siis ka kodust poliitikat. Selle juures peab aga riikide politika seas vägevasti muutuma. Nimelt Inglise maa ei saa siis enam sugugi nii korda kui seni, et end erapooletult kõigist eemal ja vaba hoiab, et tarvilisel korral sinna käänata, kust suuremat kasu lõigata loodab. Inglastel saab Afrikas kõigi teiste asumaa-riikidega tegemist tulema, sest kõikidega puutub ta sääl kokku. Kui väga Inglane oma võimu kahanemise eest Afrikas väriseb, tunnistab üliselgesti ta tüli Portugaliga, kus Inglased üsna vägisi vibu nii põnevile tõmbavad, et katkemist väga karta on. Portugali mehed arvavad ka Afrika asja oma eluküsimuseks ja ähvardavad ennem kes teab mis teha, kui end Afrikast välja tagandada lasta. Viimane sõnum selle kohta kõlab küll jälle rahustavalt: tahetakse paavsti tülile vahelepitajaks paluda, nagu see kord Saksa ja Hispania vael Karolina saarte asjas õnnega sündis. 25.09.1890
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)