Esiplaanil Moon Jae-in ja Kim Jong-un.

FOTO: PYONGYANG PRESS CORPS / POOL/SCANPIX

Eelmisel nädalal toimunud kahe Korea tippkohtumine Põhja-Korea pealinnas Pyongyangis leiab kindlasti koha tänapäeva ajaloo suurimate poliitetenduste nimistus. Piirkonnas, kus sümbolite roll on äärmiselt oluline, lasti neil seekord aga kõneleda eriti rasvaste trükitähtedega. Kas suure vaatemängu taustal sündis ka kokkuleppeid, mis aitaks jaanuaris alanud Korea kevadel jätkuda, analüüsib välispoliitika vaatleja Erki Loigom. 

President Moon Jae-ini vastuvõtt Pyongyangis oli muljetavaldav, kuid presidendile kindlasti mõnevõrra ebamugav. Pealinna tänavad oli palistatud sadade tuhandete linlastega, kes ekstaatiliselt olid sunnitud plastlilledega Mooni mööduvat korteeži tervitama. Vaatepilt, mida lääne ja Lõuna-Korea meedias ülearu näidatud ei ole, meenutas 1978. aasta maikuud, kui Kim Il-sung korraldas sarnase vastuvõtu Rumeenia liidrile Nicolae Ceausescule, kes peale kogetut asus kodumaal üles ehitama enese isikukultust. Ceausescu teoste jaoks ilmusid Rumeenia raamatupoodidesse eraldatud punanurgad ning peategelane palus end edaspidi kutsuda Karpaatide Geeniuseks.

President Moonil ilmselt sarnaseid ambitsioone pole, kuid korduvalt tuli tal taluda vaid Põhja-Koreale omaseid ja valdavalt propagandistlikke episoode. Olgu taustal teadmine, et telepilti tootis maailmale Põhja-Korea televisioon ja välisajakirjanikest olid sündmusi kajastama kutsutud vaid pastakatega varustatud lõunakorealased. Maailma infoväli sõltus seega otseselt põhjakorealaste meediafiltrist ning alalõpmata ilmus kaadrisse Korea Töölispartei punalipp ning kuulda sai ohtralt marsimuusikat.

Plastlilledega linlased, kes tulid tervitama Moon Jae-ini. 

FOTO: PYONGYANG PRESS CORPS / POOL/SCANPIX

Õhtuse kultuuriprogrammi raames Pyongyangi suures teatris karjus hüsteeriline publik liidrite saabudes «manseed», mida Põhja-Koreas kasutatakse väljendamaks toetust liidrite dogmaatilistele ja printsipiaalsetele otsustele ning soovimaks neile (ning vaid neile!) tervist. Lõuna-Koreas on varem sõjahüüuna tuntud Manse (tõlkes: tuhat aastat) kasutusel tänavaprotestidel ja meeleavaldustel ning väljendab peamiselt natsionalistlikke meeleolusid. Ekstaatilise põhjakorealiku aplodeerimise saatel kestvaid ovatsioone nautiv telereportaaž oli saavutanud oma eesmärgi. Külastades visiidi viimasel päeval püha Paektu mäge riigi põhjaosas, sattus president Moon kaamerate ette kahtlaselt edukalt sätituna just kahe eelmise Kimi surmtõsiste paraadportreede all. Üldiselt on Kimidele viimastel aegadel näkku valatud filigraanne naeratus, isegi riigi kuulsaim kaksikmonument Mansu mäel pealinnas vahetati teatavasti 2012. aastal välja sõbralikuma ilmega versiooni vastu. Oluline on mainida ka lipumaagika – presidenti tervitavad massid lehvitasid Põhja-Korea ning ühendatud Korea lippe, kuid mitte kordagi ei olnud näha Lõuna-Korea oma.

Moon Jae-ini ajalooline kõne 

Välise poole iseloomustamist võiks veel pikalt jätkata. Mainigem ära Moon Jae-ini kõne maailma suurimal staadionil, kuhu liidritega koos olid Põhja-Korea visiitkaardiks saanud propagandistlikule võimlemispeole tulnud 150 000 pyongyanglast. Jah, inimpikslitest moodustatud kujundid jätsid seekord rõhutamata raketi- ja tuumavõimsused, kuid konventsionaalsed relvad, majanduslik õitseng ning ühendamistemaatika olid fookuses parimal põhjakorealikul moel.

Võimlejad. 

FOTO: PYONGYANG PRESS CORPS / POOL/SCANPIX

President Moon pidas seitsmeminutilise kõne, mis on ajaloo esimene Lõuna-Korea juhi otsepöördumine põhjanaabrite poole ning mille käigus said põhjakorealased ilmselt omamoodi šoki. Kuigi kõne sisu sütitanuks teadlikuma rahva lammutama kohalikke Berliini müüre, ei küündinud kuulajad ilmselt kõneleja verbaalsete kahetiütlemiste tasemele ning rahvarahutusi öeldu esile ei kutsu. Küll aga nägid põhjakorealased absoluutselt teistsugust kõnepidamist, millisega nad seni harjunud on.

Moon Jae-ini kõne. 

FOTO: PYONGYANG PRESS CORPS / POOL/SCANPIX

Tugev ja karismaatiline Moon rääkis valdavalt silmsides staadioniga, žestikuleeris, kasutas erinevaid hääletoone – kõiki meetodeid, mida Põhja-Koreas tavaliselt paberilt monotoonselt maha lugedes ja päid maha keerates ei tehta. Muide, Põhja-Korea televisioon seda kõnet helis näidanud ei ole. Samuti ei kajastanud kohalik telekanal sündmusi otse, vaid toimunule pühendati järgneva päeva uudistesaadetes napp helitu veerandtund. Samal ajal, kui Kim Jong-un teatas kogu maailmale Sohae raketipolügooni lammutamisest, nägid põhjakorealased kodustel ekraanidel korduvalt samalt polügoonilt õhkutõusnud ballistilisi edulugusid. Info riigist räägib töökollektiividele ja asutustele laialijagatud ideoloogialoengutes kasutatavate jutupunktide sisust, kus üheks oluliseks on just tuumavõimekuse jätkuv olulisus. Sõnumid välis- ja sisemaailmale on väga erinevad.

Moon Jae-inle pannakse pahaks kahte episoodi. Esmalt külastades Paektu mäge, soostus ka Kim Jong-uni ja Ri Sol-ju (Põhja-Korea esileedi, Kim Jong-uni abikaasa) seltsis mäetippu jõudma ilmselgelt sanktsioonide rikkumise tulemusel mäele püstitatud Austriast Hiina müüdud köisraudteel. Teiseks külastati koos Mansudae Kunstistuudiot, asutust, mis loob propagandistlikku kunsti ja taieseid ning mis on samuti ÜRO sanktsioonide all, mis peaks piirama riigi võimalikku tuluteenimist hiigelmonumente luues. Mansudae Kunstistuudio panust riigi valuutatuludesse hinnati enne piiranguid orienteeruvalt sajale miljonile dollarile aastas.

President Moon sanktsioone eirates hangitud gondlis.

FOTO: PYONGYANG PRESS CORPS / POOL/SCANPIX

Usalduse kasvatamise läbirääkimised

Tippkohtumise sisuline pool kippus jääma uhke vormi varju, kuid oli siiski olemas. President Mooni peamine eesmärk oli puhuda uus elu sisse soikujäänud Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea dialoogile. Lõuna-Korea riigipea on juba pikki nädalaid rõhutanud vajadust konkreetsemate sammude astumiseks rahuprotsessi edendamiseks. Aprillis sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon ning 12. juuni kokkulepe Singapuris olid olnud äärmiselt üldsõnalised. Suve teises pooles taas verbaalsesse vägikaikavettu sukeldunud Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vastasseisu ägenema ohustas kahe Korea vahel saavutatud näilist teineteisemõistmist. 

Olgu taustateadmiseks meenutatud, et Põhja- ja Lõuna-Korea on läbirääkimiste protsessis liikunud edasi jõuliste sammudega ning kokku on lepitud ridamisi pehmemaid ja kõvemaid valdkondi puudutavad tegevused, milliste realiseerumise eelduseks on Pyongyangile määratud sanktsioonide oluline leevendamine. See aga ei saa sündida ameeriklaste ja teiste osaliste nõusolekuta ning nõuab edasisi samme sõjaohu ja relvastusteemadega tegelemisel.

Donald Trump ja Kim Jong-un Singapuris kohtumisel.

FOTO: SUSAN WALSH / AFP / SCANPIX

Lisaks aasta alguses edukalt alanud olümpiadiplomaatia ning ohtralt pehmeid valdkondi (sport, kultuur jt.) puudutanud koostöö on saanud jätku militaarküsimustes, majanduskoostöös ning ühinemispoliitika mõistmisel. Mõne kuuga on tehtud paberil ära rohkem kui eelmise Päikesepaistepoliitika ajal sajandi alguses dekaadi jooksul.

Seekordsel visiidil reisis koos president Mooniga Pyongyangi ka ligi sajaliikmeline Lõuna-Korea äridelegatsioon, kelle koosseisus olid ka suurimate chaebol’ide (Lõuna-Korea ärikonglomeraadid) juhatuse esimehed, presidendid, asejuhid jne. See näitab Lõuna-Korea majandusime jätkuvat huvi poolsaar rahvusliku rikkuse huvides tööle panna. Presidendi eestvedamisel on äriliidrid koostanud arengukavad, kuidas Põhja-Koreast saaks Lõuna-Korea n-ö majandus-hub.

Loodud on algatus «New Economic Cooperation», millele on heakskiidu andnud ka asjaomased instantsid Pyongyangis, kuigi seatud eesmärgid lõpptulemusele on kahel pool demilitariseeritud tsooni ilmselt väga erinevad. Millest Lõuna-Korea äriliidrid Pyongyangis vestlesid, ei ole teada, kuid kaamerate eest toimusid vestlused riigi asepeaministri Ri Ryong-namiga ning kinnitust on leidnud siselend riigi idarannikul Wonsani rajatavasse kuurordisse, kus korraga on rajamisel kümneid hotelle ja rannapuhkust võimaldav infrastruktuur. Läheduses asub ka turistide ning investeeringute puuduses vaevlev Masikryongi suusakuurort. Õhus on kahtlus, et nii väärikat ärieliiti (absoluutsete tippudega olid esindatud näiteks Samsung, LG, Hyundai ja SK) nõudis tippkohtumise toimumise eeltingimusena Kim Jong-un isiklikult.

Lõuna-Korea on läbirääkimiste protsessis liikunud edasi jõuliste sammudega ning kokku on lepitud ridamisi pehmemaid ja kõvemaid valdkondi puudutavad tegevused, mille realiseerumise eelduseks on Pyongyangile määratud sanktsioonide oluline leevendamine. See aga ei saa sündida ameeriklaste ja teiste osaliste nõusolekuta ning nõuab edasisi samme sõjaohu ja relvastusteemadega tegelemisel.

Kas demilitariseeritud tsoon saab ometigi kord demilitariseeritud? 

Eelpoolloetletud seltskonna huvide realiseerumise tingimuseks on siiski maailma enim erutava Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammi pidurdamine. Pooled ei varjanud ka enne kohtumist, et sellest on saamas läbirääkimiste põhiteema. Olgu etteruttavalt öeldud, et selles valdkonnas sisuliselt mingit edasiliikumist ei toimunud, kuid vormilised ülestähendused ja ilmselt ka järeltegevused nn Pyongyangi deklaratsioonis annavad esmalt just Pyongyangile taas korraliku ajapikenduse ning võimaluse kinnitada oma häid kavatsusi ning seeläbi vältida reaalset sõjalist sekkumist näiteks Ameerika Ühendriikide poolt.

Lõuna-Korea sõdurid Panmunjomi piiriposti juures.

FOTO: ED Jones/AFP

Deklaratsioonis on oluline roll just demilitariseeritud tsoonis (DMZ) toimuval. Vähendatakse vahipostide arvu, kehtestati lennukeelualad militaarsetele õhusõidukitele, lepiti kokku relvastuse vähendamises tsooni lähistel ning keelati sõjaväeõppused mõlemal pool DMZ lähistel. Samuti soovitakse korduvalt merelahingute põhjuseks olnud kokkuleppimata piirijoonega Northern Limit Line’i (piiri kulgemine kahe Korea vahel Kollases meres) regiooni muutmist rahutsooniks. Taas kinnitati tahet muuta Korea poolsaar tuumavabaks. Konkreetsemate sammudena lubas Põhja-Korea likvideerida Sohae raketipolügooni ning kaaluda kurikuulsa Yongbyoni tuumakeskuse sulgemist rahvusvaheliste ekspertide silme all.

Piisav, kuid üsna olematu ohverdus tagamaks protsessi edasine kulg sisulisi järeleandmisi tegemata. Kas aasialik rahulik asjaajamine või ajaloos korduvalt nähtud põhjakorealik ajavõitmise katse? 1990ndate keskel Yongbyoni keskusega seotud inspektsioonide kulgemise ajalooga kursis olevana on siinkirjutaja skepsis suur. Samuti on Põhja-Koreal tänaseks selline mobiilsete stardiplatvormide kasutamise võimekus, mis muutis stabiilse raketibaasi omamise Sohaes juba paar aastat tagasi mõttetuks. Kuid pingete vähemise vaates tuleb protsessis ja käesolevat kohtumist kindlasti lugeda edukaks.

Kui tahta midagi konkreetset vastsõlmitud deklaratsioonist veel välja lugeda, siis piiriülene koostöö epideemiate ohjamisel võib tunduda väheoluline, kuid Põhja-Koread tabanud tuberkuloosipuhangute ohjamine on oluline ning seda ei takista ka sanktsioonid. Samuti on palju probleeme kariloomi tabanud tõbedega. Seda, kas mõni Põhja-Korea moosekantide trupp esineb Soulis oktoobris või novembris, tuleb käsitleda kui soovi saada täis kaks A4 formaadis paberkülge.

Ajaloost on tuua muide veel üks Pyongyangi deklaratsioon. Selle sõlmisid 70 kommunistlikku parteid üle ilma 20. aprillil 1992. aastal Pyongyangi Kim Il-Sungi 80. sünnipäevale kogunenud ja äsjasest sotsialismileeri lagunemisest vapustatud ideelised, dokument kandis ametlikku nime «Kaitseme ja edendame sotsialismi!» Dokumendi lõpetab üleskutse mitte rahuneda enne, kui eesmärk on saavutatud. See lühike ajalookild ei haaku küll kuidagi käesolevate arengutega Korea poolsaarel, kuid kokkuvõte deklaratsiooni lõpus on üsna sarnane ka 2018. aasta septembris – Korea poolsaar peab saama rahutsooniks ning osaliste innukus selle saavutamisel ei tohi raugeda.

Millal saabub hetk tuletamaks Põhja-Koreale meelde inimõigustega seotud väga vastikuid küsimusi? Pärisinimeste pärisprobleemid peavad veel ootama oma aega.