Ivan Makarov: poliitkannibalismi teooria ja praktika

Ivan Makarov Foto: Erik Prozes / Postimees

Kui Krimm on teoreetiliselt (ehk rahvusvahelise õiguse ja lepete kohaselt) Ukraina oma, praktiliselt aga toimetab seal Venemaa, kui Stolitsa on teoreetiliselt ajakirjanduslik väljaanne, praktiliselt aga ühe partei suuvooder, siis ka Jüri Ratase ja Mart Helme kuulsas debatis oli tegemist teoreetiku ja praktikuga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Reetur Metsavase juhtum tekitas meie meedias palju poleemikat, kuid eestlastel pole halli aimugi, kuidas mulksus ja podises antud teemal venekeelne meedia. Kõige tähelepanuväärsem aga oli üks pealtnäha süütu fraas ajalehe Stolitsa peatoimetaja veerus 10. septembril, kus Danske Banki asja kommenteerides küsis autor retooriliselt: «Huvitav, millega tegelesid meie vaprad prokuratuur ja kaitsepolitsei – kas püüdsid olematuid spioone?»

Kui parafraseerida Sulev Nõmmikut, siis tegemist on «munitsipaal-nahhaal-keskerakondliku» väljaandega, mis töötab küll linnalehena, kuid täidab kõigi maksumaksjate rahade toel linnas ainuvõimutseva erakonna hääletoru rolli. Teoreetiliselt linnaleht, praktiliselt aga keskerakonna häälekandja. Nüüd võikski küsida, õigemini peakski küsima selle meediaimpeeriumi patrooni Jüri Ratase käest: kas paljastatud Vene eriteenistuse agendid ei olegi agendid? Kes nad siis teie lehe arvates on – äkki hoopis Eestis valitseva natsionalistliku režiimi märtrid ja «Vene maailma» sangarid?

Kui parafraseerida Sulev Nõmmikut, siis tegemist on «munitsipaal-nahhaal-keskerakondliku» väljaandega, mis töötab küll linnalehena, kuid täidab kõigi maksumaksjate rahade toel linnas ainuvõimutseva erakonna hääletoru rolli.

Aga teooriast ja praktikast tuleb meil rääkida veelgi: kui Krimm on teoreetiliselt (ehk rahvusvahelise õiguse ja lepete kohaselt) Ukraina oma, praktiliselt aga toimetab seal Venemaa, kui Stolitsa on teoreetiliselt ajakirjanduslik väljaanne, praktiliselt aga ühe partei suuvooder, siis ka Jüri Ratase ja Mart Helme kuulsas debatis oli tegemist teoreetiku ja praktikuga.

Jüri Ratas rääkis nii, nagu peaminister olekski pidanud rääkima, nagu rääkisid Nõukogude Liidu suurjuhid (kõik rahvad on võrdsed, ja üks kogunisti kõige võrdsem). Meie peaministrile ei saa teha selles osas mitte ühtegi etteheidet – jah, kõik eesti kodanikud on võrdsed, rahvusest olenemata. Aga see oli ka Tootsi magus jutt Kiirele kivide veeretamisest: kõik oli sõnades väga lihtne, selge ja õige. Aga siis algas Kiire praktika, mis ei jätnud teooriast kivi kivi peale, ta naba rullus saapasse ja ta jäi ilma Teelest, Raja talust ja kõigist muudest oma õhulossidest.

Jah, kõik kodanikud on võrdselt usaldusväärsed, aga on ka üks oluline vahe: ühed vaatavad eesti telekanaleid ja loevad Postimeest, teised aga jälgivad sotsioloogiliste uuringute kohaselt põhiliselt Kremli kanaleid ja kuulevad kogu seda kisa geiroopa fašistidest, Ukraina banderovlastest, Venemaa ajaloolistest maavaldustest, rõhutud venelaste oigamisest Baltimaades jne. Ja nüüd tekib praktilist laadi küsimus: keda Eesti riik võib rohkem usaldada – kas neid, kes elavad tema infoväljas, või neid, kes elavad Kremli propagandaruumis?

Aga loomulikult esimesi. Mitte sellepärast, kurat, et nad eestlased on, vaid seetõttu, et nad kuulavad oma kodumaa, aga mitte nendesse pahatahtlikult suhtuva võõrriigi häält. Aga kuulavad nad seda, tõepoolest, sellepärast, et on eestlased. No nii on, mis siis nüüd teha? See on praktika. Nõukogude ajal saadi sellest aru ja «võõraste raadiohäälte» püüdmisega vahele jäänuid karistati karmilt. Meie seda loomulikult ei tee, see-eest aga Venemaal võib isegi vale asja põgusa laikimise eest internetis kinni minna. Seega hinnakem Eestis valitsevat absoluutset vabadust, kui meie riiki, rahvast ja kultuuri võib iga päev avalikult solvata ja mustata, ja selle eest keegi ei ütle paha sõnagi – hoopis vastupidi, nõutakse usaldama võrdselt isamaaliste napakatega. Seda enam, et praeguse Isamaa erakonna nimi on ju samuti teooria, praktika aga näitab kubermangu tundemärke.

Keda Eesti riik võib rohkem usaldada – kas neid, kes elavad tema infoväljas, või neid, kes elavad Kremli propagandaruumis?

Mart Helme viitas oma vaidluses Jüri Ratasega sellisele nähtusele, nagu vene Delfi foorumid. See on jälle praktika. Head inimesed rahvusest olenemata, ärge teie sinna minge. Tõsiselt. Kui, siis ainult ajakirjanikud ja psühholoogid, oma professionaalseid vajadusi silmas pidades. Seal ilmneb jällegi teooria ja praktika lahknevus – ametlikult vaenu õhutamine ja rahvaste ning üksikisikute solvamine ei ole portaalis lubatud, aga see on samas peaaegu kõigi sealsete kommenteerijate põhitegevus. Kas Eesti riik peaks kõiki neid inimesi usaldama? Mitte mingil juhul. Loomulikult on ka teisi, aga nad millegipärast eriti silma ei paista. Ah et nad on peaaegu kõik venekeelsed? Sorry, mitte sellele ei tahtnud ma siin osutada.

Ja mida see Õhtuleht kirjutas jälle ja AK tsiteeris: Harju maakohus mõistis äsja Eesti Vabariigi vastases vandenõus süüdi 32-aastase eesti kodaniku, kes kogus andmeid Venemaa sõjaväeluurele ja kaitsepolitsei oli ta pidanud kinni 1. juulil. Mees oli värvatud kaks aastat tagasi ja tegeles Eesti sise-ja välisjulgeoleku kahjustamise, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse ohustamisega. Kas oli ikka sünnis mainida, et selle nüüd kogunisti mõned kuud vanglas veetva tubli Eesti kodaniku nimi on Jevgeni? Sest iga Aleksei, Denissi, Pjotri ja Jevgeni peale tõmbavad nördinud võrdsuslased varrukast iga kord ühe ja sama trumpässa Herman Simmi ehk teisisõnu öeldes «ise ju olete!». Tegelikult võiksid nad mainida ka seda, et Mart Helme annab muudkui eksklusiivseid kommentaare Kremli agentuurile Baltnews ja kritiseerib seal ka meie välisluure direktori Mikk Marrani tegevust, väites, et Eesti võimud teevad ainult seda, mida ütlevad neile ette ELi juhtriigid. Peab mainima, et meie austet rahvuslane valis ikka erilise tribüüni küll, mida juhtis (või ikka veel juhib) eesti kohtu poolt süüdi mõistetud kodupedofiil Jevgeni Levik.

Mart Helme väitis, et Jüri Ratas on peaministrina keskerakonna venekeelsete valijate ja oma erakonna venekeelse tiiva pantvang. Teoreetiliselt ju ei ole – valimised on demokraatlikud, ka erakonnas valitseb demokraatia, Jüri Ratas on kogu rahva (ehk kõrgeima võimu kandja) tahte good-looking kehastus. Praktikas aga kaugel sellest.

Saamatuid ministreid karistada ta ei saa, kuigi rahvas just seda tahakski; ta lubab nendele maksta kolossaalseid hüvitisi nigela töö eest, mis ajab rahvast eriti närvi; korruptsiooni omaenda parteis mees ohjeldada ei suuda, lubas hoopis teostada äärmiselt inetut reformisti tagasiostmist linnatranspordi abil, ja nüüd on seal järjekordne vanade semude kuldne söögiküna. Ja kas Jüri Ratas ka teab, et Pressinõukogu kinnitas 6. septembril, et Stolitsa peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin tundiski kahjurõõmu või parastas sotsiaalmeedias Arkadi Babtšenko surma üle? Tšaplõgin nimelt kaebas kolleegide peale, kes seda tema võigast juubeldamist jahmunult kajastasid.

Kui valitsusjuht ei saa ikka veel aru, mis tegelikult toimub, siis selgitaks, et meie maksumaksjate poolt ülalpeetava lehe (praktikas keskerakonna häälekandja) peatoimetaja, sisuliselt üks venekeelse elanikkonna politruke, tundis meie peaministri kaitsva parteitiiva all avalikult rõõmu eestisõbraliku ajakirjaniku väidetava tapmise üle. Kas peaministril piinlik üldse ei ole? Mis siis edasi? Kuna meie eurosaadikud hääletasid juba Ungari poliitikat tauniva resolutsiooni poolt, kas siis juhul, kui Viktor Orbaniga peaks juhtuma mingi traagiline õnnetus, parastaks meie peaminister ja väljendaks avalikult kahjurõõmu kolleegi mõrvamise üle? Loomulikult mitte. Sest peaministrid ja peatoimetajad ei tohiks ju olla kannibalid.

Teoreetiliselt.