/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/09/21/11436662t1ha297.jpg)
Täna, 22. septembril, on vastupanuvõitluse päev. Lugege kindlasti tänasest lehest ajaloolase ja endise peaministri Mart Laari artiklit «Vastupanu vägi» ja kui vähegi saate, võtke osa vastupanuvõitlejate mälestamise ja austamise üritustest.
Juhtkiri: vaatame tänutundega vastupanuvõitlusele (9)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti rahvas ei alistunud, vaid tegi pärast enam kui 50 aastat kestnud okupatsioone lõpuks midagi peaaegu võimatuna tunduvat. Meie, Eesti Vabariigi kodanikud, taastasime oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Jõudsime tagasi vabade, demokraatlike riikide hulka, tagasi vaba maailma rahvaste sekka. Jõudsime, kuigi oi kui palju oli nii kaugel kui me endigi keskel arvajaid, et seda ei juhtu enam kunagi, et võitlus toore ülemvõimu vastu on lootuseta ja okupatsiooni talvekülm enam ealeski ei taandu.
Mart Laar kirjutab tänases lehes, et vastupanul on lausa saatuslik osa Eesti loos, ning avab seda, mida tähendasid vastupanu erinevad vormid: «Esiteks saavad vastupanu leebemad vormid toimida vaid siis, kui nende kõrval on neid, kes on valmis kõigega riskima. /…/ Poleks avalikus vastupanus osalejaid olnud, oleks löögi alla kohe langenud kultuuriprojektid. /…/ Teiseks võib mört sel viisil ajapikku sedavõrd lahjeneda, et ei suuda rahvuse koda enam koos hoida, seda juhul, kui pole kedagi või midagi mäletada. Nii jõuame varjatud vastupanu juurest, kus tihti suurt millegagi ei riskita, avaliku vastupanu juurde, kus riskitakse paljuga, kui mitte kõigega.»
See võitlus, kõigega riskimine ei tundunud enamikule ratsionaalne, kirjutab Laar, vaid dissidente peeti isikliku märterluse poole pürgijateks. Aktiivne, avalik vastupanuvõitlus ei tundunud mõistuspärane, kuni ühtäkki kurjade talveilmade leevenedes sai Eesti Vabariigi taastamisest tõelisus ning taas kogu rahva paleus ja töö.
Miks tähistame vastupanuvõitluse päeva just 22. septembril? Loomulikult soovis Nõukogude okupatsioonivõim igasuguse vastupanuvõitluse kadumist ja mahavaikimist. Soovis esitada Eesti ajalugu kui paratamatut valikut Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa vahel. Loomulikult taheti maha vaikida eesti rahva soov taastada oma iseseisvus vabade lääneriikide toel ning igasugused viited katsetele seda teha ja hoida oma riikluse järjepidevust.
1944. aasta sügisel, kui Saksa okupatsioon lõppes, taastati Eesti Vabariigi põhiseaduslik valitsus Otto Tiefi juhtimisel. 22. septembril 1944 asendas Nõukogude Liidu sõjavägi vägivaldselt sinimustvalge Eesti lipu Pika Hermanni tornis punalipuga. Algas Nõukogude okupatsioon. Ja algas ka vastupanu punasele okupatsioonivõimule. Algselt oligi plaan tähistada 22. septembrit kui Otto Tiefi valitsuse mälestuspäeva. Arutelude käigus sai see mälestuspäev ent veelgi laiema tähenduse ning tõepoolest ongi põhjust mõelda vabadusest ja väärikuse hoidmise ühendavast väest.