Sony uusimad robotkoeread AIBOd. FOTO: KIM KYUNG-HOON / REUTERS

Tehnika ei ole inimese võistleja. Õigupoolest on tehnika jumalik hingus, Homo sapiens’i elustav, talle hinge sisse puhuv jõud, kirjutab Hamiltoni kolledži religiooniuuringute külalisdotsent S. Brent Rodriguez-Plate veebiväljaandes The Conversation

Sony uusim robotkoer on tekitanud rohkelt kõmu. Tema nimi on AIBO ja ta kasutab tehismõistust suhtlemaks inimestega, kes teda vaatavad, temaga räägivad ja teda puudutavad.

Jaapani kliendid on seda ostnud juba üle 20 000 ning USAs jõuab see nähtavasti müüki veel enne pühadekinkide ostubuumi, kusjuures hinnaks on ligi 3000 dollarit.

Miks peaks keegi küll maksma sellist hinda ühe robotkoera eest?

Minu praegune uurimistöö lubab oletada, et osaliselt saab seda külgetõmmet seletada inimkonna igiammuse seotusega kõikvõimalike mänguloomade, ikoonide ja muude kujukestega, mida ma üldistavalt nimetan nukkudeks.

Niisugused nukud, kõlab minu väide, on sügavalt põimitud meie sotsiaalsesse ja religioosesse ellu.

Nukud hingele ja seltsieluks

«Nukkude vaimuloo» kirjutamise käigus olen pidanud tagasi pöörduma juudi, kristliku ja muslimi iidse mütoloogia traditsiooni juurde, milles Jumal lõi mullast esimese inimese ja puhus talle eluhinguse sisse.

Sealtpeale on inimesed püüdnud - nii metafooriliselt, müstiliselt kui ka teaduslikult - teha sedasama, pannes mitmesugusest toormest kokku kujukesi, mis sarnanevad inimesega.

Folklooriteadlane Adrienne Mayor näitas hiljutises uurimuses «Gods and Robots» («Jumalad ja robotid»), et sellised tehisolendid on väga mitmeti jõudnud paljude muistsete kultuuride müütidesse.

Lisaks lugude rääkimisele on inimesed muutnud need kujukesed oma usuelu osaks näiteks Neitsi Maarja ikoonide ja inimkujuliste votiividena.

19. sajandi lõpul valmistati massiliselt grammofoniplaadiga nukke, kes tõid kuuldavale issameiepalve. Seda peeti viisiks süstida lastesse mängleval moel vagadust. Kongo DV aladel usutakse, et inimeste loodud kujukestes pesitsevad teatud vaimud.

Läbi ajaloo on nukud etendanud mitmel pool oma osa inimeste elus. Lõuna-Aasias kujunesid mitmesugused nukud rituaalselt tähtsaks suurejoonelise jumalannadele pühendatud navaratri püha ajal. Hopide katšinanukud võimaldavad neil luua oma identiteedi. Jaava ja Bali kuulus varjuteater wayang tutvustab suurele publikule müütilist minevikku ja selle kestvat mõju tänapäeval.

Inimeseks tegemine

Tänapäeva läänes on laste arengus samuti haaranud olulise koha nukud, näiteks USAs eriti Barbied ja sõdurpoisid G.I. Joed. Barbie puhul on leitud, et sel on negatiivne mõju tüdrukute kehakuvandile, G.I. Joe aga pannud paljud poisid uskuma, et nad on tähtsad ja võimsad ning võivad korda saata suuri tegusid.

Barbie nukud.  FOTO: Mark Lennihan / AP

Kus peituvad meie ja nukkude seose juured?

Ühes varasemas uuringus väitsin, et inimestel on tavapäraste objektidega sügavad iidsed suhted. Kujukesi luues järgivad nad inimkonna muistset tööriistade valmistamise kommet. Tööriistu võib tarvitada põllumajanduses, kodumajapidamises, suhtlemiseks, aga samuti aitavad need inimestel mõelda, tunda, tegutseda ja palvetada.

Nukud kuuluvad peamiste tööriistade sekka, mida inimesed on tarvitanud oma elu vaimses ja sotsiaalses mõõtmes.

Nukud on avaldanud inimestele tohutut mõju. Need aitavad luua usulisi sidemeid, õpetades näiteks lapsi palvetama, olles vahendajaks palvetele vastamisel, pakkudes kaitset ja tugevdades tervist.

Samuti annavad nukud ette soomudeleid ja õpetavad ühiskonnas käituma.

Tehnolelud ja sõnumid

Ma väidan, et AIBO ja muud sellised tehnilised vahendid etendavad samasugust rolli.

Osaliselt peitub AIBO võlu selles, et ta jätab mulje, nagu näeks, kuuleks ja reageeriks puudutusele. Üsna vähese vaevaga leiab videoid inimestest, keda AIBO on emotsionaalselt köitnud just sellega, et tema suured silmad vaatavad inimestele «vastu», ta kallutab pead, justkui kuulataks, ja liputab saba, kui teda õigesti «silitada».

Veel üks niisugune robot nimetusega PARO - karvane hülgekujuline masin, mis sügamise peale nurrub ja vibreerib - on uuringute põhjal avaldanud positiivset mõju eakatele inimestele, vähendades ärevust, parandades suhtlemisoskusi ja leevendades üksindust.

Nukkudel võib olla sügav ja kestev psühholoogiline mõju noortele. Psühhoterapeut Laurel Wider näiteks tundis muret soopõhiste sõnumite üle, mida tema poeg ühismeedias sai ning mis ütlesid, et poisid ei tohiks nutta ega üldse eriti tundeid välja näidata.

Selle peale asutas ta uue mänguasjafirma, milles valmistatavad nukud peaksid süvendama poistes empaatiat. Wider sõnab, et need nukud on «nagu eakaaslased, igati võrdsed, aga siiski piisavalt väikesed, piisavalt haprad, et lapsel võiks ühtlasi tekkida soov nende eest hoolt kanda».

Esiplaanil PARO ehk karvane hülgekujuline masin.  FOTO: KIM KYUNG-HOON / REUTERS

Seltsielu sisseostmine

Mitte kõik ei ole heaks kiitnud mõju, mida nukud on hakanud meie elule avaldama. Nukkude kriitikud väidavad, et sel moel lahutatakse inimesest tema kõige elementaarsemad sotsiaalsed võimed. Kriitikute kinnitusel vajab inimene teist inimest, mitte aga nukke ja roboteid, et omandada soonormid ja kohanduda kaaslase olemasoluga.

Massachusettsi tehnikainstituudi professor Sherry Turkle on näiteks mõneti kuulsakski saanud sellega, et ei kiida mehaanilisi imitatsioone jäägitult heaks. Turkle on pikka aega töötanud inimese-masina liidese kallal. Aastatega on ta muutunud märksa skeptilisemaks rolli suhtes, mida me mehaanilistele tööriistadele omistame.

Kokkupuude patsientidega, keda abistas PARO, viis Turkle’i «sügavasse masendusse» ühiskonna valmisoleku tõttu möönda masinate kasutamist seltsilistena, ehkki tegelikult peaksid inimesed veetma rohkem aega just teiste inimeste seltsis.

Inimeseks olemise õpetajad

Raske on Turkle’i murega nõustumata jätta, aga mitte selles ei ole asi. Mina väidan, et inimestena on meil selliste nukkudega väga sügav side. Nukkude ja robotite uus laine on olulise tähtsusega juba sellegi pärast, et sunnib jätkuvalt küsima: mis üldse teeb meid inimeseks?

Tehnika arengut silmas pidades küsivad inimesed, kas robotil võivad olla tunded, kas ta võib olla juut või tegelda kunstiga.

Neile küsimustele vastata püüdes tuleb kõigepealt selgeks mõelda, mida tähendab inimesele endale omada tundeid, olla juut või tegelda kunstiga.

Mõned teadlased on suisa väitnud, et inimesed on alati olnud küborgid - algusest peale bioloogilise inimkeha ja tehnoloogiliste komponentide kooslus.

Filosoofide seast on Andy Clark näiteks väitnud, et «meie tööriistad ei ole pelgalt välised abivahendid või toed, vaid sügavalt lõimunud probleeme lahendava süsteemiga, mida me tänapäeval nimetame inimmõistuseks».

Tehnika ei ole inimese võistleja. Õigupoolest on tehnika jumalik hingus, Homo sapiens’i elustav, talle hinge sisse puhuv jõud. Minu arvates on nukud selle juures elulise tähtsusega tehnilised tööriistad, mis on leidnud tee meie usuellu, töömiljöösse ja suhtlusruumi.

Igal hetkel, kui me loome, luuakse ka meid.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane