Tallinnas Raekoja platsil peeti 6. septembril 1998. aastal Eesti Autospordi Liidu eestvedamisel Eesti esimese vormelauto Estonia esimese sõidu 40. aastapäeva. Kohal olid meie teenekad autosportlased ja autospordi edendajad: mehed, kes konstrueerisid vormeleid, need, kes Estoniatel meistritiitleid Eestisse tõid, ning need, kes sel ajal olid autospordis tegijad. Sellest sai erakordne hetk autospordi ajaloos. Päevakohase kõne pidas autospordiliidu president Toomas Sildmäe. Sõna said ka autospordi veteranid, teede- ja sideministeeriumi kantsler Ruth Martin ja Tallinna abilinnapea Kalev Kallo.

Raekoja ees seisid reas vormel Estonia mudelid, mida uudistati huviga. Lisainfot võistlusautode tehniliste näitajate kohta sai fotostendidelt, samas olid ka pildid tuntumatest vormelisõitjatest.

1957. aastal alustas Tallinna Autoremonditehases nr. 1 grupp entusiaste Ants Seileri juhtimisel tema projekteeritud esimese võidusõiduauto valmistamist. Kõik tuli ise teha, kasutada sai vaid mootorratta 500-kuupsentimeetrist mootorit ja sõiduauto Volkswagen käigukasti.

Nimeks pandi Estonia ja 1958. aastal tegi see oma esimese stardi Leningradis, piloodiks Ants Seiler. Kuigi ta katkestas võistluse, jõudis masin oma heade näitajate poolest silma paista. Saanud innustust, valmisid täiustatud mudelid. Estonia 3 jõudis pärast edu võistlustel ka seeriatootmisse. Kui 1961. aastal valmistati 36 autot, hakkasid neid meeleldi kasutama paljud võidusõitjad NSV Liidus. Edukas mudel oli Estonia 9, millega Enn Griffel tuli 1968. aastal NSV Liidu meistriks. Need vormelid olid tehnilistelt näitajatelt teistest Nõukogude Liidus toodetutest paremad.

Estonia tootmises algas kuldaeg, mil tellimusi laekus kogu Nõukogude Liidust. Suurima tootmismahu sai mudel Estonia 21, mille konstrueeris vormelisõitja Raul Sarap. Olgu lisatud, et vaid neile vormelipilootidele, kes said NSV Liidu koondisesse, avanes võimalus välisriikides võistelda ning sealt olulisi kogemusi saada.

Sel ajal kui esimene vormelauto Estonia oma sõite alustas, olin koolipoisina sageli Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja ääres koos isaga motovõistlusi jälgimas. Kirjutasime üles võistlejate numbreid ja elasime kaasa, kui keegi omadest positsiooni parandas. Kuigi raja kiireim lõik asus Kose teel, armastasime jälgida võistlusi Lükati või Kalmistu kurvis. Teema oli kuum ka koolis, sest klassivend Erik Kruuk osales just sellel ajal filmi «Vallatud kurvid» võtetel tehnikahuvilise poisi rollis ning motoässadest ja konstruktoritest, kelle keskel ta viibis, oli klassis palju põnevat rääkida. Kui ringrajale lisandusid vormelid, läksid võistlused huvitavamaks. Polnud ju siinmail varem autode ringrajavõistlusi näha saanud.

Osa mootorratastel võistelnuid siirdus autosporti, ringrada kohendati autodele sobivamaks. Aastatega tulid uued kiiremad vormelite mudelid, uued võimekad tegijad ja autosport kogus tuure. 1969. aastal käisid Pirita ringrajal võistlemas ka soomlased. Neist vormelisõitjatest, kes tollal alustasid, said meie autospordi legendid.

Mehed, kes olid nii andekad konstruktorid kui ka võidusõitjad: Ants Seiler, Uno Aava, Ludvig Kõrge, Jaan Küünemäe. Neile järgnesid Enn Griffel, Henri Saarm, Madis Laiv, hiljem möödunud sajandi autosportlaseks valitud Toomas Napa ning andekad Raul Sarap, Ott Vanaselja jt. Mitut neist vormeliässadest võis näha ka tol päeval Raekoja platsil koos juba hiljem Eestile au toonud autosportlastega.