/nginx/o/2018/09/21/11434098t1h7ed2.jpg)
Täna on vastupanuvõitluse päev. Vastupanul on oluline, õigemini lausa saatuslik osa Eesti loos. On tõsine kahtlus, et vastupanuvõitluseta poleks Eestit ega eestlast enam olemas, kirjutab ajaloolane Mart Laar.
Täna on vastupanuvõitluse päev. Vastupanul on oluline, õigemini lausa saatuslik osa Eesti loos. On tõsine kahtlus, et vastupanuvõitluseta poleks Eestit ega eestlast enam olemas, kirjutab ajaloolane Mart Laar.
Vastupanul võib olla mitu vormi, mõni neist üsna varjatud ning ohutugi. Selleks on peetud näiteks keele- ning kultuurivälja alalhoidmist, kombe- ja tavaruumi säilitamist, senise kultuuriorientatsiooni kaitset.
Katse piirduda vastupanu leebemate vormidega võib anda aga tugevaid tagasilööke. Esiteks saavad vastupanu leebemad vormid toimida vaid siis, kui nende kõrval on neid, kes on valmis kõigega riskima. Palju on imestatud, miks 40 kirjale alla kirjutanutest kedagi trellide taha ei pistetud. Põhjus on lihtne: enne seda tuli trellide taha pista avalikus vastupanus osalenud, mida suure kära ja müraga tehtigi. Poleks avalikus vastupanus osalejaid olnud, oleks löögi alla kohe langenud kultuuriprojektid.