Alatoidetud Somaalia laps.

FOTO: MUSTAFA ABDI / AFP

Väga palju sõltub just neist rangetest eetikareeglitest, mida fotograafid ise endale kehtestavad. Nad peavad lihtsalt lakkamata meeles pidama, et väga sageli ei õigusta ka parimad kavatsused problemaatilisi kannatust kujutavate piltide kasutamist, kirjutab Lõuna-California ülikooli Dornsife’i kirjanduse, kunsti ja loodusteaduste kolledži politoloogia, antropoloogia, avaliku poliitika ja õiguse professor Alison Dundes Renteln veebiväljaandes The Conversation

Ühes provotseerivate fotode sarjas pandi India vaesed lapsed poseerima uhkete laudade ees, mis olid kaetud toiduimitatsioonidega. Auhinnatud Itaalia fotograaf Alessio Mamo lavastas need fotod 2011. aastal projekti «Dreaming Food» («Toidust unistades») raames. Kui Maailma pressifoto sihtasutus fotod Instagramis avaldas, kutsusid need esile teravaid arvamusi. Paljud pidasid pilte ebaeetiliseks ja solvavaks.

Kaitsekõnes rääkis Mamo soovist koputada lääne avalikkuse südametunnistusele «provotseerival moel toidu raiskamise pärast». Teda rünnati kultuuritundlikkuse ja 21. sajandi fotograafia eetika eiramise tõttu.

Neist riskidest hoolimata tean avaliku õiguse uurijana hästi, et kannatusi kujutavad pildid kuuluvad tihtipeale inimõiguste kampaaniate varamusse. Väljendusvabadus, sealhulgas visuaalse representatsiooni vabadus, on kaitstud nii ÜRO lepingute kui ka paljude riikide põhiseadusega.

Siiski pooldan ma piltide tegemise õigusele eetiliste piiride seadmist.

Kõlbelised küsimused

Mamo nõndanimetatud vaesusporno ümber lokkama löönud kired ei ole kaugeltki esimene kord, mil on samasuguseid probleeme tõstatatud.

Üks niisuguseid juhtumeid oli 1936. aasta mustvalge Florence Owens Thompsoni foto, millest kujunes ülikuulus majanduskriisi sümbol «Rändav ema». Fotograaf Dorothea Lange töötas ümberasustamise valitsuse, president Roosevelti «uue kursi» käigus loodud agentuuri heaks, mille ülesanne oli asustada ümber vaeseid perekondi. Pilt kujutab vaesuses elavat Thompsonit koos lastega.

Perekond elatus külmunud juurviljadest ja lindudest, keda neil püüda õnnestus. Foto eesmärk oli suurendada toetust riiklikule sotsiaalpoliitikale.

Fotoga kaasnes aga mitmeid kõlbelisi küsimusi.

Lange’i foto sai kiiresti kuulsaks, kuid keegi ei teadnud pildil oleva naise nime. Alles aastakümneid hiljem otsiti Thompson üles ja ta oli nõus oma lugu rääkima. Selgus, et Thompson ei olnud saanud «Rändava ema» eest mingit tasu ning oli pidanud pere ülalpidamiseks aina edasi rügama. Ta sõnas hiljem:

Mina ei saanud sellest midagi. Ma soovin, et ta ei oleks minust pilti teinud [...] Ta ei küsinud mu nime. Ta ütles, et ei müü neid pilte kellelegi. Ta ütles, et saadab mulle ka fotod. Seda ta ei teinud.

Thompson tundis end «kibestunu, vihase ja eemaletõugatuna» oma pildi «kaubastamise» pärast, kirjutasidd Robert Hariman ja John Louis Lucaites uurimuses mõjuvate piltide kohta.

Thompson oli suure majanduskriisi «plakatitüdruk» ja tundis selle üle teatavat uhkust. Tema foto tõi paljudele kasu. Aga, nagu ta küsis reporteri käest, »mida head see mulle tegi?»

Fotograaf Dorothea Lange'i tehtud foto vaesuses elavast Thompsonist koos lastega.

FOTO: akg-images / akg-images

Milline roll on fotograafil?

Teine silmatorkav näide on Lõuna-Aafrika fotograafi Kevin Carteri 1993. aasta foto. mis kujutab väikest Sudaani tüdrukut, kelle taga passib raisakotkas. Ülikuulsaks saanud pilt tõmbas avalikkuse tähelepanu laste ränkadele kannatustele näljahäda ajal.

Erinevalt teistest piltidest, millel näidati räämas ja pisarsilmil nälgivaid lapsi, toonitas see foto hapra, ennast Lõuna-Sudaanis Ayodis toidujagamispunkti poole lohistava näljaohvri armetumast armetumat seisundit.

Pildi eest pälvis Carter 1994. aastal Pulitzeri preemia, aga ka rängalt kriitikat. Carter peletas küll raisakotka eemale, aga ei kandnud tüdrukut toidujagamispunkti. Tüdruku edasine saatus jäi teadmata.

Pilti käsitlevas kriitilises essees küsisid teadlased Arthur ja Ruth Kleinman: miks lubas fotograaf röövlinnul lapsele nii lähedale tulla? Miks ei olnud läheduses ühtegi tüdruku sugulast? Ja mida tegi fotograaf pärast pildistamist?

Samuti kirjutasid nad, et Pulitzeri preemia võideti «nimetu pisitüdruku viletsuse (ja tõenäolise surma) põhjal». Mõned nimetasid Carteri käitumist «sama röövellikuks kui raisakotka oma».

Kaks kuud pärast Pulitzeri preemia saamist võttis Carter endalt 1994. aasta juulis elu. Lisaks isikliku elu raskustele selgus hüvastijätukirjast, et teda olid kummitanud painavad mälestused kannatustest, mida ta oli pealt näinud.

Heategevad pildid

Kahtlemata vajavadki näljahäda, vaesus ja katastroofid tähelepanu ja tegutsemist. Teadlane David Campbell märgib, et ajakirjanikud seisavad selle juures silmitsi ülesandega kehutada avalikkus liikvele, enne kui on liiga hilja.

Niisugused katastroofid nõuavad valitsuste ja abiorganisatsioonide kohest sekkumist «häbi mobiliseerimise» kaudu, nagu seda nimetavad inimõiguste uurija Thomas Keenan ja teised - niimoodi avaldatakse riikidele survet võtta midagi ette äärmiselt raskesse olukorda sattunud inimeste abistamiseks.

Neid püüdlusi muudab sageli tõhusamaks piltide kasutamine. Rakiya Omaar ja Alex de Waal, Londonis tegutseva uue inimõiguste organisatsiooni African Rights kaasdirektorid, märgivad:

Kõige üllam vabandus valikulise nälgimist kujutavate piltide kasutamiseks on tõik, et seda on vaja meie ligimesearmastuse esilekutsumiseks.

Tõepoolest, neil piltidel on mõju. Kui Ameerika fotograaf James Nachtwey pildistas näljahäda Somaalias, pani see maailma liikuma. Punase Risti kinnitusel sai seejärel avalikkuse hiiglaslikul toel teoks suurim operatsioon pärast Teist maailmasõda. Samamoodi läks Carteri pildiga, mis suurendas tuntavalt Sudaani abistamist.

Siiski väidab Campbell, et meediakajastus võib näljahäda ikonograafia ehk piltide kaudu «kaugetes» paikades, näiteks Aafrikas, nälgivatest inimestest süvendada negatiivseid stereotüüpe. Tema kinnitusel esitletakse inimesi sel moel jätkuvalt, kui pruukida Kleinmanide väljendit, «ideoloogiliselt lääne laadis».

Selle all mõeldakse, et neil piltidel esinevad inimesed ilma selge kontekstita, tavaliselt üksi ja olukorras, kus nad ei suuda iseseisvalt tegutseda.

Näljahäda Somaalias. 

FOTO: Lightroom Photos / Stuart Price/Lightroom Photos/UN / TopFoto

Kujutamise muutumine

Suurem teadlikkus piltide mõju kohta eri kontekstis on hakanud avaldama vabaühendustele ja ajakirjanikele survet minna seniselt «haletsemispoliitikalt» üle «väärikuspoliitikale».

2010. aastal koostas Amnesty International fotograafiajuhised, mis sätestavad põhimõtted, millest lähtuda kannatusi kujutavate piltide tegemisel. Save the Children on samuti koostanud vastava käsiraamatu, mille aluseks sai mitmel pool maailmas korraldatud uuring visuaalse eetika kohta.

Selgesõnu kirja pandud reeglite hulka kuuluvad keeld kujutatavaid poseerima panna, alastuse vältimine ja pildistatavatega aru pidamine, kuidas nende arvates tuleks narratiivi visuaalselt esitada. Üks suuremaid muresid ongi olnud see, et mõnikord on kiputud kujutatavaid ja tausta pildi mõjuvuse suurendamiseks ümber seadma.

Kõik see kajastab püüdu suhtuda suurema pieteeditundega fotodel kujutatud inimeste viletsasse olukorda.

Ent seda on hõlpsam öelda kui teha. Isegi arusaam, et kuskil kaugel toimuva häda ja õnnetuse vuajeristlik tõlgendamine on solvav, ei tee veel sellele lõppu. Niisiis seisab tegelik probleem selles, et eetiliselt küsitava väärtusega pildid, mis kajastavad «haletsusväärseid» ohvreid, on tihtipeale just needsamad, mis köidavad avalikkuse tähelepanu.

Lõppeks sõltubki väga palju just neist rangetest eetikareeglitest, mida fotograafid ise endale kehtestavad. Nad peavad lihtsalt lakkamata meeles pidama, et väga sageli ei õigusta ka parimad kavatsused problemaatilisi kannatust kujutavate piltide kasutamist.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane