Danske panga pressikonverents Kopenhaagenis. Vasakult: Ole Andersen, Thomas Borgen, Carol Sergeant ja Jorn Jensen.

FOTO: Eero Vabamägi

Kaks päeva pärast Danske uue rahapesuraporti avalikustamist on kohane küsida, mida me pool päeva kestnud ja sada rahvusvahelist ajakirjanikku kokku toonud meediapalaganilt teada saime, mis järeldused teeme.

Jah, vabandamine, kahetsemine ja jutt vastutuse võtmisest – millega tegelikult mingit vastutust ei võetud – oli üksnes poos. Ka kramplikud ja näost kaamed pangajuhid vastamas patukahetseja ilmel 30 minutit ajakirjanike ristküsitlusele, oli poos. «Me ei saa seda kommenteerida,» oli poos.

Kerige aega kaks ja pool tundi pärast kahetunnise pressikonverentsi lõppu edasi. Postimehe ajakirjanikud on viimased, kes saavad viis minutit Danske nõukogu juhi Ole Anderseni väärtuslikust ajast. Siseneme suurde ruumi, mille keskel on Danske sümboolikaga pildisein. Selle kõrval laud, mil kokakoola pudelid. Paar tühja, üks poolik.

Eestlased on niivõrd efektiivsed, et kui on vaja Euroopa ühes suurimas rahapesuskandaalis süüdlasi leida, on nad kõige paremad kandidaadid.

Meid tervitava Anderseni näolt vaatab vastu võidurõõm – ta on kohe-kohe jõudmas meediamaratoni finišisse. Kivinäoga mehest, kes oli veel mõne tunni eest ajakirjanike ees, pole midagi alles. Lubame, et saame oma küsimused kiiremini küsitud, kui meile antud viis minutit. Meil läheb 4.55.

«See on eestlaslik efektiivsus,» viskan ruumist välja astudes nagu muuseas. Andersen naerab ja heidab mulle vandeseltslase pilgu. Ta teab, millest räägin. Seejuures väga hästi teab. Eestlased on niivõrd efektiivsed, et kui on vaja ühes Euroopa suurimas rahapesuskandaalis süüdlasi leida, on nad kõige paremad kandidaadid.

See on peamine järeldus, mida me numbripuruga üle kallatud raporti avalikustamise järel teha saame – eestlased visati rongi ette. Ega Danske pank ilmaasjata teatanud vahetult enne pressikonverentsi algust kaheksa eestlase kohta politseile kuriteoteate esitamisest. Samal eesmärgil on raportis märgitud kokku 42 Eesti haru töötajat, kelle tegevus oli «kahtlane».

Kordub lugu, mida oleme nii tihti maailma ajaloos näinud. Süüdlaseks tehakse väikesed inimesed, kes kellegi käsul ja teadmisel mingeid toiminguid ellu viisid.

Kuigi Danske Eesti endist juhti Aivar Rehet on seni säästetud – on ta ju ainuke eestlane, kelle kohta hoidub Taani suurim pank sõna võtmast – on ainult aja küsimus, millal avalik surve «suurte juhtide» peade maha võtmise osas kasvab nii suureks, et hoolimata kokkulepetest, mis Rehega sõlmitud, tuleb leida peapatustaja. Näitas ju Postimehe Kopenhaageni tänavatel tehtud küsitluski, et Danske juhtide jutus kahtlevad peale meedia taanlasedki ise.

Üle aasta vaikinud Rehel oleks aga viimane aeg rääkima hakata, sest mida kauem ta vaikib, seda suuremaks kasvab avalikkuse silmis tema patukoorem – ja seda lihtsamaks muutub Danske peakontoril oma järgmise meediapalagani raames tema müümine põhisüüdlasena.