Kaardilaud. Foto on illustratiivne.

FOTO: sv-tender

Kui suvistel jalgpalli maailmameistrivõistlustel pühendasid horvaatidest mängijad värava Ukrainale, tabas neid spordiametnike kriitika, kes teatasid, et poliitikal pole spordis kohta. See on silmakirjalik. Kas see, kui FIFA president Gianni Infantino ja ROKi president Thomas Bach Venemaa presidendi ees lipitsevad ja ta kingitustega üle külvavad, pole siis poliitikaajamine? Muidugi on. Paraku nagu lääne poliitikutegi hulgas, on Vene raha, mõjuagendid ja soov nendega mitte tülitseda teinud oma töö ka spordibürokraatide hulgas.

Sanktsioonide all olnud Vene antidopinguagentuurile (RUSADA) seati oma staatuse taastamiseks varem kaks tingimust. Esiteks tunnistada riikliku dopingusüsteemi olemasolu Venemaal ja teiseks anda WADA-le ligipääs Moskva antidopingu laboratooriumi proovidele.

Vastuseks andis Vene olümpiakomitee juht Aleksandr Žukov WADA-le märtsis samahästi kui täpse asimuudi ja nurga, kuhu nad oma nõudmistega minna võivad. Venelased kasutasid oma PR-lemmikretsepti: luua igasugusele narratiivile oma vastunarratiiv, mis näitab Venemaad ohvrina ja lääneriike agressorina. Need vastunarratiivid muide väga meeldivad meie keskerakondlasest eurosaadikule Yana Toomile. Ühesõnaga: nagu lääs ise mürgitas Skripalid ja mürgitab Süürias lapsi gaasiga, nii on lääs initseerinud igasugused dopingujutud, kuna ausal teel ei saadaks Vene vägilastest jagu. Seda on sõna-sõnalt näiteks öelnud Venemaa välisminister Sergei Lavrov.

Selle asemel, et põhimõtete eest seista, andis WADA lihtsalt tagasikäigu ning taastas RUSADAlt 2015. aastal ära võetud akrediteeringu. Selle vastu olid nii 13 antidopinguagentuuri kui ka näiteks rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF. Nende arvates oleks Moskva pidanud eelnevalt tõestama oma vastavust WADA kriteeriumitele.

Põhimõtteliselt on WADA otsus RUSADA õiguste taastamise kohta sama, kui istuda sulidega kaardimängulaua taha. Sellisel juhul pole pärast tarvis pahandada, kui taskust on ära virutatud rahakott ja vestitaskust taskukell.

Endine Moskva antidopingulabori juht Grigori Rodtšenkov on tunnistanud, et riiklik dopingusüsteem Venemaal sündis tegelikult juba 1980. aastal, kui Nõukogude Liidus loodi dopinguvastane laboratoorium. Dopinguprogramm ja valemäng proovidega on võimatu, kui pole oma laboratooriumi. Selline on kuldreegel.

Põhimõtteliselt on WADA otsus RUSADA õiguste taastamise kohta sama, kui istuda sulidega kaardimängulaua taha. Sellisel juhul pole pärast tarvis pahandada, kui taskust on ära virutatud rahakott ning vestitaskust taskukell. Tulemus saab olla vaid üks. Selle kohta on hiljuti veel kord tunnistust andnud skandaalid Venemaa laskesuusatajatega, kui ka kahtlused, mis on ümbritsenud Vene jalgpallureid.

Bachidel ja infantinodel on muidugi kasulikum halva mängu juures teha nägu, et nad ei teadnud Venemaa dopingusüsteemi mastaape. Iseasi, kes seda halba vodevilli usub.