Paavst Franciscus Vatikani Püha Peetruse väljakul.

FOTO: Maurizio Brambatti/EPA/Scanpix

Paavst on meie poole üle tulnud – sellise kokkuvõtte tegin mõttes pärast tema entsüklika (läkituse) «Laudato si» («Ole kiidetud», Gallus 2018) läbi lugemist. Ja nendesamade sõnadega olen tutvustanud seda väikest raamatut ka oma mõttekaaslastele ja sõpradele.

Kes on need meie, kelle poole ta on üle tulnud? Ei, sellega ma ei pea silmas põliseestlasi ümber Kalevipoja, kes vapralt ristirüütleid pillutas, ei pea ka silmas mõnda kodusemat vaenuleeri kristluse sees. Ei osuta ka praegusele tolerantsuse mõiste ümber moodustunud rindejoonele kultuurisõjas, kus omavahel murravad piike kristluse eri ilmalikustumisfaasid.

Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus ühiskondlikuks probleemiks Euroopas 16. sajandil seoses religioosse lõhenemise ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas toona lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid 11. ja 17. sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. «Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadete kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,» nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus «Miniloenguid maksiprobleemidest».