Joel Kukemelk: kes maksab kinni Taavi pensionipõlve?

Vanur. Foto: Peeter Kümmel

Kui loobuda säästude kogumisest või tarbida seniste säästude arvelt, ei kasvata me oma tulevast rikkust, kirjutab LHV varahalduse juhatuse liige Joel Kukemelk. 

«Ikka mööda Laagna teed, madal bemm, tagavedu.» Just nii vastab räppar Reket loos «Kõik» enda esitatud küsimusele «Mis kanaleid mööda siin ilmas liigub raha? Kus liigub võim, kus liigub edu?». Kes terasemalt ringi vaatab, see näeb, et bemm, millega luitunud teksadega 30-aastane Taavi Lasnamäel rallib, on oma pensionipõlvest kõigest aasta, võib-olla kahe kaugusel. Peaaegu iga teise eestlase auto on vähemalt kümme aastat vana ja uued, mis silma hakkavad, on suure tõenäosusega liisitud.

Eestimaalaste säästudest annab hea pildi pangaklientide kontojääk. Eesti suurimas pangas on rohkem kui pooltel inimestel likviidset raha alla 500 euro ja laenukohustustest ei hakka me siinkohal rääkimagi. Aga seesama Taavi usub, et nii väikesest tagavarast piisab selleks, et elada palgapäevast palgapäevani.

Eesti keskmine palk kasvab praegu 5–6 protsenti aastas ja tööhõive on rekordiline (tööpuudus on ainult mõni protsent). Kui vaja, saab ju alati laenu võtta – kuuldavasti on intress väike. Taavi mugavustsooni ei kõiguta ka hiljuti valjemalt kostma hakanud hoiatused, et majandus kulgeb üles-alla liikuvate tsüklitena ja laenuintressid võivad tõusma hakata. Tõele au andes tuleb öelda, et viimase kümne aasta jooksul pole Taavi intressitõusuga kokku puutunud. Noore inimese elu tahab elamist.

Vabatahtlikult kogub endale märkimisväärseid sääste üksnes väike osa Eesti ühiskonnast. Näiteks väärtpaberikonto on endale aktsiate ostmiseks avanud mõnikümmend tuhat inimest. Sama kehtib kolmanda pensionisamba kohta – sinna kogub lisasääste umbes 5 protsenti tööealistest elanikest.

Vabatahtlikult kogub endale märkimisväärseid sääste üksnes väike osa Eesti ühiskonnast. 

Kui riik ei oleks keskmist palka teenivat Taavit kohustuslikus korras II pensionisambaga liitnud, ei oleks tal kümne tööaasta vältel tõenäoliselt vabatahtlikult 8600 eurot pensioniks kõrvale pandud. Just nii suur summa on tal nüüd II sambasse kogunenud. Kümne aastaga on ta sellest ise pensionifondi sisse maksnud 2400 eurot, riik on lisanud sotsiaalmaksu arvelt 4800 eurot ja valitud progressiivse pensionifondi tootlus on summat kasvatanud veel ligikaudu 1400 euro võrra. Pensionisambast on tasapisi, aga järjekindlalt, saanud Taavi suurim finantsvara. Et pensionieas hakkama saada, on summat vaja kindlasti kasvatada, kuid õnneks on tal aega – vähemalt 35 tööaastat.

Kui riik ei oleks keskmist palka teenivat Taavit kohustuslikus korras II pensionisambaga liitnud, ei oleks tal kümne tööaasta vältel tõenäoliselt vabatahtlikult 8600 eurot pensioniks kõrvale pandud.

Peale 8600 euro kogumise isiklikule pensionikontole on Taavi kümne aastaga maksnud praegustele pensionäridele, kel II sambast laekumisi veel ei ole, oma sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast 19 200 eurot. Kui tema pensionile jäämise ajal leidub sama palju töökäsi, kes on nõus maksma talle oma sotsiaalmaksu kaudu I samba pensionit, on kõik hästi. Teisalt, kui neid inimesi piisavas mahus ei ole – nagu demograafilised suundumused näitavad –, peaks Taavi mõtlema, kuidas suurendada oma isiklikule pensionikontole igakuiselt kogunevat summat ca kaks korda.

Taavist viis aastat vanem Mari just selle üle pead murrabki. Tal on meeles kümne aasta tagune masu, see tähendab tõusvad laenuintressid, lumepallina kasvav tööpuudus, koondamised ja palga külmutamine. See kogemus on pannud teda hindama säästmist ja rahalise puhvri loomist. Kuigi Mari teenib Taavist poolteist korda rohkem, kulgeb ta mööda Laagna teed vähenõudliku Kiaga. Kallim sõiduk ei läheks tema plaanidega kokku. Mari peab end mõõdukaks skeptikuks ja investeerimishuviliseks, lähtudes põhimõttest, et auto pole mitte investeering, vaid kulu.

Taavi ja Mari suurim erinevus ei peitu siiski mitte autos, vaid suhtumises: Mari nimelt on seisukohal, et mis ka ei juhtuks, tuleb hakkama saada. Veel meeldib talle plaanida, et pensionieas ei saa temast oma lastele hädist koormat – pigem vastupidi. Selle mõtte kinnituseks püüab ta igal kuul suunata 3 protsenti palgast III sambasse.

Maris ärkab aga emalõvi, kui jutt läheb pensionite solidaarsusele. Tema II pensionisamba kontol on juba piisavalt ilus summa ning seetõttu teevad ta ärevaks arutelud teemal, et nagu I sammas nii võiks ka II sammas olla võrdselt jagatav. Mari peab end Taavist tunduvalt töökamaks, ent solidaarne pension seaks nad ühele pulgale. Samuti tundub talle ebaõiglane mõte tuleviku-Eestist, kus ta lapsed peavad kõrge maksukoorma all ägama selle nimel, et tagada Taavi-sugustele minimaalne toimetulekupension.

Tema II pensionisamba kontol on juba piisavalt ilus summa ning seetõttu teevad ta ärevaks arutelud teemal, et nagu I sammas nii võiks ka II sammas olla võrdselt jagatav.

Eesti maksumaksjate arv väheneb ja demograafiline olukord halveneb iga aastaga. Kui 2016. aastal oli ühe vähemalt 65-aastase inimese kohta 3,2 tööealist inimest, siis aastaks 2040 on see näitaja kahanenud 1,9-le. Seepärast on Euroopa Komisjon ärgitanud Eestit leidma korduvalt pensionisüsteemi jaoks lisaraha. Samuti soovitab komisjon jõulisemalt soodustada pensioniks kogumist, mitte tarbimist ja laenamist, nagu propageerivad reklaamid.

Märtsivalimiste eel kiputakse võitluses Taavi ja Mari häälte eest pakkuma lihtsama vastupanu tee lahendusi. Säästude kasvatamise asemel keskendutakse kulutamisele, st viisidele, kuidas iga inimese isiklikule II samba pensionikontole kogutu võimalikult tulemuslikult ära tarbida.

Ka Taavi kuulub paraku nende hulka, kes usub, et säästa jõuab hiljemgi. Nii sooviks ta kulutada ära ka selle summa, mis ta on seni kogunud oma pensionisambasse. Kui kauges tulevikus tuleb tema kord pensionile minna, küll siis riik tagab maksumaksjate taskute toel talle ja teistele samaealistele mõnusa pensionipõlve – ta on ju seni ausalt makse maksnud.

Taavi ei arvesta, et 40 aasta pärast on Eestis vähemalt 65-aastaste elanike osakaal kasvanud kaks korda ja jõudnud suurusjärku üle 60 protsendi rahvastikust. See on ka Euroopa Liidu keskmisest suurem näitaja.

Ka Taavi kuulub paraku nende hulka, kes usub, et säästa jõuab hiljemgi. Nii sooviks ta kulutada ära ka selle summa, mis ta on seni kogunud oma pensionisambasse.

Kui Taavi rõõmuks visataks II sammas ajaloo prügikasti ja selles olev raha liidetaks I sambaga või jagataks ära, hakkaks Taavi saama Mariga täpselt sama suurt pensioni. Solidaarsusest. Miks?

Pärast viimatist pensionireformi ei sõltu Taavi riiklik I samba pension tulevikus mitte enam tema tööea jooksul makstud sotsiaalmaksust, vaid töötatud aastatest. Palga suurusega on pensioni edaspidi seotud ainult II samba väljamaksete puhul. Kui Taavi ja Mari on töötanud sama kaua, oleksid nende pensionid ilma II pensionisambata täpselt võrdsed.

Õieti küpseb Taavi peas veel üks plaan: vabaneda võiks ka I samba sissemaksete tegemisest (see röövib ju raha veelgi suuremas ulatuses) ja muudest riigimaksudest. Kui tal õnnestub osa oma tööst mustalt teha ja sel viisil rohkem raha kätte saada, on ta pensionile minnes Mariga ikkagi võrdne, sest tööaastaid on neil sama palju. Nii hakkavad nad saama ühtemoodi sama palju või vähe pensioni.

Kui loobuda säästude kogumisest või tarbida seniste säästude arvelt, ei kasvata me oma tulevast rikkust. Kreeklased õppisid viimases kriisis oma nahal valusalt, mida tähendab üle võimete elamine. Ainult suurem säästmine ja kapitali nutikam investeerimine on see, mis jõukust kasvatab. Põhjamaalased on teadnud seda tõde juba ammu. Mida varem ka Taavi seda mõistab, seda valutum on tema jaoks tõehetk siis, kui ta jõuab pensioniikka. Mari ei tahaks kohe üldse Taavi pensioni ise kinni maksta.