Kadri Veermäe: tants ümber tuumakatla

Kadri Veermäe Foto: Mihkel Maripuu

Eelmine nädal tõi Iraanile kaasa järjekordse «sügava hukkamõistu», kuna kuu alguses avaldatud Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) raporti järgi töötab Iraan tuumarelva kallal.

Sellised süüdistused pole midagi uut, pigem jätkavad nad juba tuntud ootuspärasuste rada: ilmub raport, Iraanilt nõutakse sõjaliste tuumapüüdluste lõpetamist, riik vastab, et tegu on rahumeelse programmiga. Järgnevad sanktsioonid, aga olukord jääb suhteliselt samaks kuni järgmise raportini.

IAEA on Iraani tuumarelva ehitamises süüdistanud vähemalt 2008. aastast alates. Värske raport on küll ilmunuist kõige karmim, loetledes tegevusi, mille eesmärk saab ekspertide hinnangul olla vaid tuumapommi ehitamine, kuid üheselt mõistetavat lauset, et Iraan seda tõesti teeb, raportist ei leia.

Ka ei lähe juhtum seekord edasi ÜRO Julgeolekunõukokku, mis on eri aegadel Iraanile sanktsioone määranud neli korda. Seega – sõnad on karmid, hukkamõist avalik, kuid otseseid reaktsioone ei kaasne.

Palju on ka spekuleeritud selle üle, kuivõrd sanktsioonid üldse Iraani väidetava tuumarelva arendamist takistada suudavad. Venemaa välisminister Sergei Lavrov sõnas seekord, et Venemaa piiranguid ei toeta, kuna peab sanktsioonide rakendamist ammendunud lahenduseks. Samas leeris on Hiina, kelle vastuseisu on põhjendatud ka asjaoluga, et riik sõltub suuresti Iraani naftaimpordist.

Piirangud, mis peaksid eelkõige takistama tuumaprogrammi kontrolliva sõjaväelise üksuse Iraani Revolutsioonilised Valvurid tegevust, võivad analüütikute hinnangul anda soovitule hoopis vastupidise tulemuse.
Rahvusliku Iraani-Ameerika Nõukogu juhi Trita Parsi hinnangul lõikavad majanduspiirangutest kõige rohkem kasu just revolutsioonivalvurid, kes domineerivad riigi salakaubandusäris. Mida rohkem on piiranguid, seda vähem saavad kaubad seaduslikult liikuda ning seda võimsamaks kasvab ebaseaduslik äri.

Sanktsioonidest palju hävitavamalt mõjus Iraanile hoopis üllatav element – Stuxnetiks kutsutud arvutiviirus, mis viis rivist välja viiendiku riigi tuumatsentrifuugidest ja lükkas ekspertide arvates tuumarelva valmimise vähemalt 2015. aastani edasi.

Olukorras, kus riigid üritavad Iraani väidetavat tuumarelvaarendust takistada ja riik ise seda üldse ei tunnista, on raske näha, milliseid edasisi arenguid see võib kaasa tuua. Senise eeskava korral – noomitus, eitus, sanktsioonid – on üsna selge, et mõlemad pooled saavad oma vastuolulisi püüdlusi jätkata.