Peep Peterson tööandjate manifestist: pitsajagamise igipõline dilemma

Ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson Foto: Tairo Lutter

Tööandjate ja ametiühingute vaated on palju lähenenud, pitsaküpsetamise vastutust tuleb jagada, kirjutab ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson. 

Meediast vastu kajav ühiskondlik tellimus tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidele on sageli vastandav – pakkuge vaatemängu! Teil ometi ju on vastukäivaid huvisid, mida amfiteatris võimsalt välja mängida! Tahame näha, kes võidab!

Argipäev on õnneks pisut teistsugune – meil on ka hiigelsuur ühishuvi, mille nimel oleme järjest sagedamini valmis kokkulepeteks oma igikestvates erihuvides. Alati seisab meie ees valik, kas tegeleda ainult viimase väikese pitsatüki lõhkirebimisega või panustada rohkem ühist aega uue pitsa küpsetamisele? Loomulikult tingimusel, et uus pitsa õiglaselt jaotub.

Neil nädalatel on nii ametiühingud kui tööandjad avalikustanud oma soovid järgmisele riigikogu koosseisule, need on loetavad keskliitude kodulehtedel. Ametiühingud tegid seda vaiksemalt, otse erakondade suunal, tööandjad võimsama meediamüra saatel.

Rahumeelsem lugeja leiab neist tegelikult väga suure ja aastatega oluliselt kasvanud ühisosa. Mõlemad püüdlevad jätkusuutliku kasvava majanduse poole, millest tööturu osapooltel palju võita. Kuigi vaatenurk sõltub istekohast, on isegi paljud lahendusteed kattuvad.

Ühisvastutus nõuab väljundit

Vastandumisisu väheneb iga kord, kui näed, et mingi tööandjate mure on ajas kasvanud töötaja mureks või pikalt lahendamata jäänud töötaja mure on lõpuks võimendunud tööandja hiigelmureks. Me lihtsalt ei saa teineteise probleemiosutusi lõputult eirata. Keskliitude vahel arutatavate teemade ja ka kokkulepete ring ongi viimastel aastatel oluliselt laienenud. Motiveerib ka tõdemus, et ühiselt tunnetatud ja läbiarutatud lahenduste realiseerumistõenäosus on kaks-kolm korda suurem.

Ametiühingud pööravad sellele fenomenile oma ettepanekutes rohkem tähelepanu. Majanduse käekäigu eest ei saa vastutada tööandjad üksi ja pikaajaline kasv nõuab enamate vaatepunktide tasakaalustamist. Meeldiv, et sama üleskutse leidub ka tööandjate manifestis. Paraku pole mõistlik siin jääda ainult üleskutsete vormi, eriti kui hästitoimivaid koostöömudeleid on lähedal ja kaugel ning mõned neist lausa kohustuslikena Eesti seadustesse kirjutatud.

Saba või lont?

Kahtlemata jääb tööandjate ja töötajate vahele alati ka palju erimeelsusi. Osad neist on seotud pitsa õiglase jagamisega ja teised sama elevandi tajumisega eri nurkade alt. Mõistlik on püüda neil vahet teha, kuigi lahendamist vajavad mõlemad. Erimeelsuste lahtiharutamine võtabki aega ja nõuab nende põhjalikku selgitamist. Põhjuste tasandil võib neist mitmel olla ühine juur, seda käsitledes võib selguda, et vastuolu ei olegi.

Võtame näiteks töökäte puuduse. Paljude arvates on selle põhjustajaks madalad palgad, mis hoiavad jätkuvalt liiga suure hulga inimesi reservis kodudes või välismaal ning lasevad hinnaliselt tööjõul rakenduda kiratsevates sektorites. Kiirem lahendus on loomulikult eemalviibijad lihtsalt asendada, aga pikaajaliselt see juurpõhjust ei lahenda. Tegelikult tuleb töötada ärimudelite kallal, mis võimaldaksid konkurentsivõimelist sissetulekut mõlemale osapoolele. Raske on lasta lahti enam mittetoimivast, aga teenekast mudelist. Kas seda on võimalik uuendada? Või on mõistlik mõned lihtsalt maha kanda ja jätkata uutega? Neid küsimusi tahame tööandjatega ikka arutada ja lõpptulemuse eest ka koos vastutada.