Heelia Sillamaa: palun ärge pildistage võõraste ostukorve!  

Heelia Sillamaa Foto: Kristi Tüvi

Viimasel ajal on mul raske uskuda, et Eestis on puudu õpetajatest, sest kohtan tänaval, kohvikus ja ka poes pidevalt inimesi, kes õpetaja ametist unistades võõraid õpetama kipuvad.

«Kas see on tõesti sinu hommikusöök?» lausus šokolaadi ja kommipakki nähes poemüüja, kes kohe kindlasti toitumisnõustaja ei ole. «Kas te jääte telefoni või suhtlete üksteisega ka?» ütles baarmen, kes kohe kindlasti paariterapeut ei ole. «No miks on vaja noortel kogu aeg telefonis olla?» tundis bussis muret proua, kes kohe kindlasti minu vanaema pole.

Kui viimane näide sarjast «pahurad vanurid noorte peal elu ebaõiglust välja elamas» toob vaid naeratuse näole, siis enda vanuses teenindajate sapiseid kommentaare kuuldes läheb meel kurvaks küll. Paratamatult tekib tunne, kuidas poole kohaga internetis elades unustab suur osa meist elementaarse viisakuse.

Facebooki kommentaariumites mõne sügavmõttelise video all nutisõltuvuse kallal viriseda või keskkonnaaktivistina Instagramis kellegi plastkõrrega jooki märgates teda delfiini mõrvariks kutsuda – andke minna. Niisamuti ei ole mul raske restoranis pärast toidu kättesaamist veel paar minutit oodata, et sõbranna saaks sellest sotsiaalmeedias jagamiseks foto teha. Kui aga võõras nooruk soovib pühapäeva hommikul toidupoes kommenteerida minu korvi sisu, justkui oleks ma selle avalikult Facebooki postitanud, hakkab asi juba piiridest välja minema.

Oli üllatav näha, kuidas ühes toredas veganite grupis peeti kiiduväärseks seda, kui keegi oli üles pildistanud tema ees seisva kliendi ostukorvi, sest sealt paistsid välja taimsed piimad. Võõraste eluviiside kiitmine on igati tore, kuid salaja teiste ostukorvide pildistamine on ausalt öeldes veider.

Mul ei ole mõtet selgitada bussis kohatud prouale, kuidas iga päev kesklinna sõites ei suuda magalarajooni bussipeatustes tegutsevate joodikute rutiin mind piisavalt kõnetada, et telefoni asemel aknast välja vaadata. Ka baarmenilt jääb küsimata, pikalt ta töökoht säiliks, kui noormees halbade harjumuste vastu võitlejana alkoholi asemel kõigile vett soovitama hakkaks.

Suurte seletajate ühiskonnas on vaikimine arvatavasti ainsaks relvaks, millega võõraste nõustajate vastu võidelda. Just nagu Facebooki kommentaariumites on keeruline vestlust üleval hoida, kui keegi sulle ei vasta, võib piinlik vaikus ka päriselus isehakanud õpetajaid vaikima motiveerida. Sealjuures poleks paha ka endale aeg-ajalt meelde tuletada, kuidas hoolimata sõprade poolt viisakusest visatud laikidest suuremat osa inimestest meie tähtsad arvamused siiski ei huvita.