Viktor Zolotov (vasakul) ja Vladimir Putin 2007. aastal. Toona teenis Zolotov presidendi turvaülemana.

FOTO: Dmitry Lovetsky / AP / Scanpix

Venemaa oligarhia klannid tunnevad väga suurt muret, mis neist saab pärast 2024. aastat. Vladimir Putin on loomulikult kõva mees, aga isegi tema ei ole igavene. Seepärast lähenevad tema järeltulija otsingud paratamatult finišile, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Möödunud nädala põhisündmus Venemaal oli telekanali Russia Today intervjuu Aleksandr Petrovi ja Ruslan Boširoviga, keda Suurbritannia kahtlustab Sergei ja Julia Skripali elu kallale kippumises Salisburys. Briti poole kinnitusel on need kaks meest GRU (Venemaa kindralstaabi peavalitsus ehk sõjaväeluure) agendid. Just nemad jäid pildile Salisburys Skripalide maja juures 4. märtsil, mil Skripale rünnati närvimürgiga Novitšoki perekonnast.

12. septembril andis Vladimir Putin Ida majandusfoorumil teada, et Aleksandr Petrov ja Ruslan Boširov on kõige tavalisemad Venemaa kodanikud ja valmis andma ajakirjanikele intervjuu. Juba 13. septembril oligi see intervjuu otsekui võlukepikese viipe peale RT eetris ja kutsus terves maailmas esile võimsa emotsionaalse vastukaja. «Andetu farss, totter etendus, idiootide sõu, jabur klounaad» – need olid ainult mõned ja suhteliselt viisakad reaktsioonid Aleksandr Petrovi ja Ruslan Boširovi etteastele Venemaa ja teiste riikide ühis- ja muus meedias.

Aleksandr Petrov ja Ruslan Boširov Salisbury rongijaamas.

FOTO: HANDOUT / REUTERS

Tõepoolest, üpris raske on uskuda, et kaks täiesti tavalist meest lendasid Moskvast Londonisse kaheks päevaks selleks, et minna imetlema Salisbury katedraali. Pealegi sattusid Petrov ja Boširov Salisburys miskipärast Sergei Skripali maja juurde, ehkki kirik asub linna teises servas. Mind ennast aga vapustas kõige enam Petrovi ütlus, et 3. märtsil ei saanud nad katedraali näha kõrguvate lumehangede tõttu ja tulid 4. märtsil Salisburysse tagasi, et «see asi ära teha». Vene kurjategijate slängis nimetatakse «asjaks» (дело) aga kuritegu, mitte ekskursiooni. Sellist laadi keelevääratusi niisama ära ei seleta, seletamist ja õigustamist läks aga intervjuus kõvasti tarvis. Agendid hakkasid higistama, ähkisid ja puhkisid ning keeldusid näitamast nii oma passe kui ka Salisburys tehtud pilte. Aega viitmata ilmus Venemaa ajakirjanduses nagu tellitult välja versioon, et Petrov ja Boširov on tegelikult geist sõbrakesed, kes peavad oma seksuaalset sättumust varjama ja seepärast jätsidki nii ebaveenva mulje. Siiski jääb üles küsimus: kas geid ei saagi siis mürgitajad olla?

Vene kurjategijate slängis nimetatakse «asjaks» (дело) aga kuritegu, mitte ekskursiooni.

Ent mulle tundub, et see lugu ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Ärevaks muudab tõik, et Venemaa ametlik propaganda eriti ei üritagi avalikkust veenda Venemaa täielikus süütuses Skripalide mürgitamise juhtumis. Lugu kahest äpardist agendist on justkui stsenaarium, ainult et palju äkilisemale filmile kui lihtlabane spioonipõnevik. Näiteks avaldas Novaja Gazeta 14. septembril uurivate ajakirjanike rühmituste Bellingcat ja The Insider uurimise tulemused, mis sidusid Aleksandr Petrovi GRUga. Venemaa föderaalse migratsiooniteenistuse andmebaasis leiti viiteid Aleksandr Petrovile, juures GRU telefoninumber. Ma analüüsisin kõiki avalikes allikais saada olevaid andmeid, vestlesin asjatundjatega ja olen valmis välja käima oma versiooni.

Närvimürgirünnakus süüdistatavad Aleksandr Petrov (vasakul) ja Ruslan Boširov. Александр Петров и Руслан Боширов.

FOTO: London Metropolitan Police/Reuters/Scanpix

Ma usun, et tegemist on Venemaa eriteenistuste jõukatsumise järjekordse etapiga. See jõukatsumine omakorda on osa palju suuremast operatsioonist tingliku nimetusega «Pärija». Venemaa oligarhia klannid tunnevad väga suurt muret, mis neist saab pärast 2024. aastat. Vladimir Putin on loomulikult kõva mees, aga isegi tema ei ole igavene. Seepärast lähenevad tema järeltulija otsingud paratamatult finišile. Venemaa oligarhid, kelle vara peitub välismaa pankades, kinnisvara paikneb Rivieras ja Manhattanil ning lapsed ja lapselapsed õpivad Oxfordis ja Sorbonne’is, ei taha sugugi Venemaa täielikku isolatsiooni läänemaailmast. Seepärast käib Venemaa eliidi sees praegu jõudude ümberpaigutus.

Venemaa presidendikandidaatide nimistust kriipsutatakse maha need, kes on võtnud sihiks jätkuva vastasseisu läänega ja kujutavad seeläbi tõelist ohtu Venemaa oligarhilisele riigikorraldusele. Eeskätt on selliseks ohuks kaitseminister Sergei Šoigu. Seepärast on tema aktsiad pidevalt langenud. Teatavasti on GRU Šoigu otseses alluvuses, mistõttu Salisbury operatsiooni läbikukkumine ning totravõitu katse rehabiliteerida Petrov ja Boširov võivad olla osa kavast nõrgestada Venemaa juhtkonna põhilise «pistriku» positsiooni.

Sergei Šoigu

FOTO: Alexey Ereshko / Sputnik

Selle kava taga seisab Venemaa välisluureteenistus (SVR), mis allub otse presidendile ja unistab juba ammu võtta endale ka sõjaväeluure ülesanded. Seda juhib Vladimir Putini ammune sõber, kaasvõitleja ja üks tähtsamaid usaldusaluseid, riigiduuma endine spiiker Sergei Narõškin. Küllap Salisbury operatsiooni provotseeriski Sergei Narõškin, kes ühel presidendi juures peetud nõupidamisel osutas otseselt Sergei Šoigu nõrgale tööle kaadriga, tuues näiteks just Sergei Skripali, GRU endise agendi, kes nüüd konsulteerib karistamatult lääne luureteenistusi. See mõistagi riivas Šoigu au ja ta otsustas näidata, et suudab astuda väga otsustavaid samme.

Oma agentuurvõrgu kaudu kindralstaabi peavalitsuse kaadriosakonnas kindlustas välisluureteenistus, et operatsiooniks valiti välja GRU kõige nigelamad töötajad, pärast aga «hoolitses», et Petrov ja Boširov jätaksid endast maha võimalikult palju jälgi. Pole välistatud, et operatsiooni lülitatud vaatlusgrupp koosnes just SVRi töötajatest. Kui siis aga Petrovi ja Boširovi fotod juba ajalehtedes ilmusid, võis Sergei Narõškin käia Vladimir Putinile välja mõtte korraldada intervjuu, mis muutis viimaks GRU agendid täielikuks naerualuseks. See andis kahtlemata hoobi Sergei Šoigu mainele, kelle alluvad ei tulnud toime ülesande täitmisega ja panid enda üle irvitama terve maailma.

Venemaa presidendikandidaatide nimistust kriipsutatakse maha need, kes on võtnud sihiks jätkuva vastasseisu läänega ja kujutavad seeläbi tõelist ohtu Venemaa oligarhilisele riigikorraldusele.

Muide, kaudse tõendi Sergei Šoigu positsiooni nõrgenemise kohta annab tema kandidaadi Viktor Zimini põrumine Hakassia juhi valimistel: eelmistel valimistel sai selle Siberi regiooni juht 63 protsenti valijate häältest, selle aasta 9. septembri valimistel jäi aga 32 protsendiga kommunistist kandidaadi järel teiseks. Hakassial seisab ees valimiste teine voor, Sergei Šoigu aga peab president Putinile truudust ja professionaalset võimekust tõendama Idlibis või Donbassis.

Teiseks presidendi järglaste nimekirjas läbi kriipsutatavaks isikuks kerkis täiesti ootamatult Rahvuskaardi (Rosgvardija) ülem kindral Viktor Zolotov. Omal ajal sai sellest kaadrisõjaväelasest Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki ihukaitsja, seejärel teenis ta kolmteist aastat Vladimir Putini ihukaitsjana (presidendi julgeolekuteenistuse ülemana). 2016. aastal määrati Viktor Zolotov Venemaa Rahvuskaardi ülemaks, mille ülesannete hulka kuulub valitsusobjektide valve ja massiliste rahutuste mahasurumine.

Vene rahvuskaardi ülem Viktor Zolotov.

FOTO: AP/Scanpix

Mitmesuguste allikate andmeil kuulub Zolotovide perele hulk krunte ja maju Moskvas ja Moskva-lähedastes prestiižsetes piirkondades. Perekonna vara hinnatakse 20 miljoni euro kanti. Tänavu augustis kritiseeris tuntud korruptsiooniga võitleja Aleksei Navalnõi rahvuskaarti teravalt jõu kasutamise pärast Venemaa kodanike vastu ja süüdistas Viktor Zolotovi ennast varustuse ostmises rahvuskaardile ülespaisutatud hinnaga. Selle peale kutsus kindral Zolotov Aleksei Navalnõi duellile, lubades opositsioonipoliitikust teha «hea, mahlase hakk-kotleti».

See tekitas Venemaa ajakirjanduses väga suure vastukaja. Poliitikud, ajakirjanikud ja eksperdid analüüsisid ja kommenteerisid põhjalikult Viktor Zolotovi esinemist, mis avaldati Youtube’is. Paljud kriitikud täheldasid, et kindrali kõne oli üle külvatud sõnadest ja väljenditest, mida kasutatakse Venemaa kuritegelikus maailmas. Tsivilisti ähvardamist sõjaväelase poolt peeti aga alatuks ja seadusevastasekski. Eriti veel kuna Navalnõi viibis samal ajal vanglas ega saanud kindralile vastata. Tegelikult oli isikul või isikutel, kes provotseerisid Viktor Zolotovi avaldusega esinema, üksainus selge siht: kompromiteerida kindralit ja tõmmata kriips peale tema edasisele poliitilisele karjäärile.

Ei saa välistada, et selle taga seisab Vladimir Putin isiklikult, kellele «heasoovijad» sosistasid kõrva Zolotovi presidenditooli pürgimustest. Pealegi on Zolotov sattunud USA sanktsioonide nimekirja, mis veelgi vähendab tema võimalusi osaleda suures poliitikas. Kui varem rahvuskaardi direktorit peljati, siis nüüd tema üle naerdakse. Ent inimene, kelle üle Venemaal irvitatakse, ei kaota ainult oma nägu, vaid ka tuleviku. Kremli verdikt: Show must go on!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane