Donald Trump.

FOTO: Leah Millis / REUTERS / Scanpix

Kui läänes teeb kohati ilma ja mõjutab säärasena ka poliitikat sedapuhku eriti kõrgele poodiumile tõstetud anonüümne arvaja, siis idas domineerib jätkuvalt poliitikute soov esineda ise või näidata teisi nime omavate tegijatena, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu. 

5. septembri New York Times avaldas anonüümse arvamusloo, mille autor väitis, et kuulub Trumpi administratsioonis tegutsevasse vastupanuliikumisse (I am part of the Resistance Inside the Trump Administration) ja takistab koos samamoodi mõtlevate kolleegidega Trumpi halvimate kavade elluviimist. Nagu teada, seondub mõiste Resistance kogu läänes Teise maailmasõja ajal Euroopas puhkenud natsivastase vastupanuliikumisega. USAs endas on selle sõna uus kasutuseletulek seotud viimased presidendivalimised kaotanud demokraatliku leeri leppimatu vastandumisega Trumpi administratsioonile.

Paljud esimesed Trumpi-vastased väljaastumised toimusid samas selgelt vasakpoolse ja väga paljuharulise Antifa liikumise poolt organiseerituina. Too nimetus tuleneb sõnast antifašistlik ja esimesed seda nime kandvad rühmad tekkisid USAs veel 1920ndatel. Viimastel aastakümnetel on nende tegevust paigutatud ka Moskva juhitud globaalsete antifašistlike propagandakampaaniate alla. Antifa tänane esilekerkimine algas veebruaris 2017 Berkeleys, kui California ülikooli tudengid nurjasid Trumpi-meelse külalislektori esinemise – tegu, mida hakati matkima ka mujal ja sellest eitusest kasvas kiirelt välja ka kulutulena levinud nn valede monumentide vastane sõda USAs. Edasises osutus märgiliseks valimised kaotanud Hillary Clintoni 2. mail 2017 tehtud valik Lääne ja Ida terminite vahel, kui ta ütles, et kuulub nüüd vastupanusse («I’m now part of the Resistance»). Sealtpeale on vastupanu olnud reeglina seotud ladviku ehk siis establishment'iga, antifade väljaastumised pigem sinna veel mittejõudnute või ka mittepürgijate võimu vastase leeriga.

NYT taset ja kohta poliitmaastikul teades andis selle anonüümne arvaja selgelt märku, kelle leeri ta kuulub. Kuna artiklis kirjeldatu heidab varju kogu Valge Maja meeskonnale, nõudis Trump ajalehe toimetuselt autori nime paljastamist, mida arvatavalt ei juhtu. On’s see «anonüümsete arvajate ajastu algus?» – küsib Neeme Raud paljutähenduslikult (Postimees, 10. september 2018). USA presidendi ja USA meedia suhted on enam kui keerulised, ent tegelikult on tekkinud seisust mujal juba järeldused tehtud ja seda veel enne, kui NYT mainitud suhted uuele kõrgusele viis.

NYT taset ja kohta poliitmaastikul teades andis selle anonüümne arvaja selgelt märku, kelle leeri ta kuulub. 

Rahvusvaheliste suhete avalikustamise/kajastamise uue seisu sünnitajaks sai vaieldamatult Trumpi–Putini tippkohtumine Helsingis 16. juulil. Täpsemalt USA enda ajakirjanike käitumine seal, sest Trumpilt (ja korra isegi Putinilt!) küsiti ju vaid USA sisepoliitika kohta!? Tippkohtumise järel aga hakati demokraatliku partei tegelaste toel Trumpilt igal võimalikul ja võimatul juhul pinnima seda, mida tulnuks küsida Helsingis – mida te Putiniga seal kahekesi omavahel ikkagi arutasite?

Presidendid Trump ja Putin kohtusid juuli keskel Helsingis.

FOTO: KEVIN LAMARQUE/REUTERS

Võib julgelt öelda, et see USA ajakirjanduse külalisetendus Euroopas muutis poliitikud ettevaatlikukss. Esimesed järeldused sellest ilmnesid juba kuu aja pärast, kui kantsler Merkel võttis vastu talle külla saabunud Putini. Tegemist oli erakorralise kokkusaamisega ja lootused midagi uut kuulda olid suured. Kõnelused Mesebergi lossis 18. augustil aga nägid välja nii: pärast ajakirjanike silmade ees toimunud kohtumistseremooniat läksid poliitikud hetkeks tagaruumi, leppisid seal omavahel teemades kokku, tulid seejärel ajakirjanike ette ja rääkisid sellest, mida kavatsevad arutada ning andmata võimalust küsida, läksidki arutama. Kolm tundi hiljem oli ajakirjanikel võimalik näha vaid kahe poliitiku ärasõitu.

Võib julgelt öelda, et see USA ajakirjanduse külalisetendus Euroopas muutis poliitikud ettevaatlikuks.

Täpselt sama stsenaariumi järgi toimusid Putini ja Soome presidendi Niinistö kõnelused Sotšis 22. augustil – hakatuseks andsid presidendid ajakirjanikele teada, millest on kavas rääkida ja läksid siis jahtlaevaga pooleteiseks tunniks sõitma. Järgnes jällegi üksnes ärasõit. Uue ajakirjanikega suhtlemise seisu väljarääkimise au jäeti Valgevene president Lukašenkale, kes kohtus Putiniga kohe pärast Niinistöt. Valitud ajakirjanikel õnnestus fikseerida vaid seda, mis hiljem riputati üles ka portaali Kremlin.ru – Lukašenka oli ette rahul sellega, et saab esmaallikast teada rahvusvaheliste asjade arengutest ja kuuleb Putini muljeid ja arvamusi toimunud kohtumistest. Kõik.

Soome president Sauli Niinistö ja Venemaa president Vladimir Putin Sotšis. 

FOTO: Sputnik / Reuters

Elik – hetkeseis vägagi pingelises suures poliitikas on siis säärane, et vähemalt osa riigijuhtidest eelistab ajakirjanikega nüüd suhelda mitte pärast, vaid enne olulisi kõnelusi. Ehk siis – teatud ajakirjanike endale võetud õigus küsida ükskõik mida ja ükskõik kus tõi kaasa selle, et neid informeeritakse vaid sellest, mis niigi üldises plaanis teada, lahendused ja kokkulepitu saavad aga teatavaks omal käel ja n-ö jooksvalt. Kui üldse saavad. Teisisõnu – suure poliitika salastatus on taas kasvanud, mis juba põhimõtteliselt on halb.

Raske öelda, kas esimest korda Mesebergis ilmnenu oli Berliini või Moskva algatus, ent Kremli-poolses info jagamises võib täheldada teistki uuendust. Nimelt selle avalikustamist, millest läänes eelistatakse vaikida või siis nn poliitkorrektselt esitada. Selles mõttes saab uueks sõnaks pidada teleülekannet ja ka näidatu ülesriputamist internetti (Kremlin.ru) Venemaa, Türgi ja Iraani liidrite kohtumisest Teheranis 7. septembril. Tegemist oli Süüria sündmuste arenedes ootamatult kokkusaanud osalt-liitlaste-osalt-vastaste järjekordse kohtumisega, kellel igal oma arvamus ka ülejäänud Süürias kaasalöövate tegijate kohta. Esimest korda sai avalikkus teada, mida ja mismoodi kõik kolm riigijuhti probleemidest räägivad.

Kremli-poolses info jagamises võib täheldada teistki uuendust. Nimelt selle avalikustamist, millest läänes eelistatakse vaikida või siis seda nn poliitkorrektselt esitada.

Iraani juhtide jaoks pole näiteks Iisraeli olemas, on sionistlik režiim ning kõike selles vaimus ja Süüriaga seotult öeldut sai nüüd esimest korda pikalt lugeda Kremli portaalis. Avalikustamise mõte on enam kui selge – vaadake, kui keerulises seisus tuleb Venemaa liidril otsuseid langetada. Täpselt sama võib öelda ka esmaspäevase (17. september) Putini ja Türgi presidendi Erdoğani kokkusaamise näitamise kohta. Tavaliselt räägitakse taoliste kohtumiste lõpul kokkulepitud ehk ühistest seisukohtadest, sedapuhku oli aga rõhk sellel, milline ühises memorandumis fikseeritud seisukoht on Türgi, milline Venemaa oma.

Jääb üle tõdeda, et kui läänes teebki kohati ilma ja mõjutab säärasena ka poliitikat sedapuhku eriti kõrgele poodiumile tõstetud anonüümne arvaja, siis idas domineerib jätkuvalt poliitikute soov esineda ise või näidata teisi nime omavate tegijatena. Ning mängitakse lahtisemate kaartidega kui kunagi varem ja ajakirjandus pannakse lihtsalt toimunud fakti ette.