Poliitpardid on tegusad nii sise- kui välitöödel.

FOTO: Aloysius Patrimonio/Panthermedia/Aloysius Patrimonio

Kui linnujaht meie veekogudel 20. augustil välja kuulutati, oli poliitiline pardijaht juba täies hoos. Peibutuspardid ritta seatud, kõmmutati üksteisevõidu, märklaudadeks Toompea ja Brüsseli toolid. Sõltuvalt tooli asukohast, lennukõrgusest ja -kaugusest tuleks selguse mõttes pardilised liigitada, kirjutab hobipoliitpardiuurija, kolumnist Tarmo Pikner.

Poliitkorrektsuse huvides värskendame teadmisi pardindusest. Poliitklassikas on pardiks, eesliitega «peibutus» isik, kes kogub valimistel hääli oma koduparteile, kuid ei lähe valituks osutudes oma mandaati täitma vaid haudub senisel soojal pesal edasi. Lähemal vaatlusel valitseb poliitpardiliste seas üüratult suur elurikkus (mitte segi ajada Artur Talviku loodava parteiga, mis pole partei).

Kõigepealt liigitame pardid ühepaikseteks ja kahepaikseteks (mitte segi ajada konnadega, kes erinevalt inim-partidest on loodud kahepaikseteks). Esimesed on need, kes kandideerivad vaid ühele pesale (toolile), kahepaiksed pardid kasutavad aga kaheastmelist kandideerimise taktikat – esmalt riigikogusse ja siis europarlamenti. Väga haruldane liik on kolmepaikne part, ometi näeme ka selliseid haudumas. Kolmepaiksed on isendid, kes Brüsselis/Strasbourgis/Luxembourgis rasva koguvad ja parajal hetkel rändavad tagasi kodumaale presidendivalimistele.

Yana Toomil ei jää üle muud, kui jätkuvalt ajada Brüsselis eestivaenulikku poliitikat, kuuludes kägupartide liiki, kuna tal on kombeks muneda võõrasse pesasse.

Esineb ka eriti kireva sulestikuga parte, kes edevusest või inimlikust uudishimust konverteerivad oma kuulsusekoorma häälteks, püüdes rahuldada harjumuspärast kuulsusejanu või pikendada tuhmuvat tuntust poliitmaastikul ekseldes. Nemad kuuluvad kirjupartide liiki. Riigikogus hetkeks pesale istunud kirjupartide nimestik on päris pikk (näiteks hiljaaegu pesalt lendu tõusnud Mihkel Raud).

Kolmepaikne part

Sotsid said käe valgeks juba tükk aega enne linnujahi väljakuulutamist, kui neil õnnestus ära rääkida viimastel presidendivalimistel reformierakondlaste nimel edutult kandideerinud Marina Kaljurand. Tema avalikult väljendatud soov on pääseda Euroopa parlamenti, kuid enne seda on vaja läbida testvalimised riigikokku.

Marina Kaljurand.

FOTO: Sander Ilvest/Eesti Meedia/Scanpix

Igati mõistlik – pole ju Kaljurand varem valimistel osalenud ja hääleproov kuluks ära. Näis, kas sotsid suudavad tema ambitsioone rahuldada, sest karta on, et Kaljurand kogub rasva hoopiski järgmisteks presidendivalimisteks. See teeb Kaljurannast väga haruldase, kolmepaikse pardiliigi esindaja.

Tõeliselt suurekaliibrilise isendi laskis keskerakond, tuues ajakirjanike ette värske parteilase Kaido Höövelsoni, endise sumoka Baruto. Kuuldavasti käisid Barutol kosjas kõik parteid, kuid peaminister Jüri Ratase sportlasesõna jäi peale. Baruto unistab kahe teema poliitikuks saamisest – kaubandus Jaapanis ja maaelu Eestis. Rajaleidjaks Barutole, kuuludes kirjupartide liigi sportpartide alamliiki, võiks olla Erki Nool.

Malbe mittepart Tarand

Kui 2009. aastal europarlamendi valimistel kinnitas Indrek Tarand, et ta ei ole part, siis valijad jäid seda uskuma ja aus ülestunnistus tasuti sajatuhande häälega. Viis aastat hiljem ei tulnud nii kõrge lend enam välja ja pooled endistest valijaist kaldusid arvama, et küllap Tarand ikkagi pardiliste pesakonda kuulub.

Kolmas kord pole võimalik üksiklendu sooritada, mistõttu liitus Tarand sotsidega ja andis avalikkusele teada, et eesmärgiks pole ei vähem ega rohkem kui Euroopa komisjoni voliniku amet. Siinse välimääraja kohaselt tuleb Tarandil läbida kahepaikse pardi teekond läbi riigikogu ja europarlamendi valimiste. Edasine on juba poliittehnoloogiline küsimus, kas Tarandist saab ka kolmepaikse pardi Brüsseli alamliik. Kahtlustan, et siinkohal läheb Marina Kaljurannaga sabasulgede kitkumiseks.

Väärib märkimist Tarandi kahvatu esinemine oma esimesel intervjuul pärast Pärnu etteastet koos sotside liidri Jevgeni Ossinovskiga.

Malbe Indrek Tarand Postimehe stuudios.

FOTO: Tairo Lutter

Nii malbet Tarandit, kui Postimehe stuudios, pole Eestimaal küll enne nähtud. Suuresti oli see erikorrespondendi Vilja Kiisleri teene, kes ajas oma kiusu, samal ajal kui Tarand rääkis Reformierakonna kiusust tema alkolembuse suhtes. Ju siis tehing sotsidega oli tõepoolest kõigist pakutuist kehvem, nagu Tarand väljendus.

Reformierakondlastest Urmas Paetil ja Taavi Rõivasel ei jää üle muud, kui läbida kahepaiksete partide kadalipp ja vedada riigikogusse mõned parteikaaslased, enne kui Brüsseli kohvreid pakkima hakata. Kuna mõlemale kohti ei jagu, sest Andrus Ansip on neil risti-põiki jalus, siis Rõivas peaks kasutama enda piilupardi oskusi, et Paet oma praeguselt pesalt minema peletada.

Kameeleonpart Ansip, kes rihib läbi europarlamendi jätkuvalt voliniku kohta, peaks olema ettevaatlik, kuna Indrek Tarand on lubanud, et järgmine eurovolinik on ilma NLKP parteipiletita.

Munad võõrasse pessa

Kameeleonpart Ansip, kes rihib läbi europarlamendi jätkuvalt voliniku kohta, peaks olema ettevaatlik, kuna Indrek Tarand on lubanud, et järgmine eurovolinik on ilma NLKP parteipiletita. Reformarite õudusunenägu saabub aga järgmise aasta mais, kui loetud europarlamenti pürgijate hääled ja Brüsseli tooli napsab hoopis euroskeptikust prääkspart Igor Gräzin.

Erilisse kaitsealusesse pardiliiki kuulub Yana Toom, kes läheb kahepaikset parti tegema. Toomiga on aga see probleem, et ta teeb seni luurelendu, kuni valitsust kahtede valimiste vahel kokku pannakse. Nimelt on Toom korduvalt mõista andud, et ootab pikisilmi ministri portfelli. Kuid selle peale võib päris kanget mürki võtta, et oma surmaotsusele Jüri Ratas küll alla ei kirjuta (kui keskerakond üldse koalitsiooni pääseb), toogu Toom keskerakonnale ükskõik mitukümmend tuhat häält.

Nii ei jää Yana Toomil üle muud, kui jätkuvalt ajada Brüsselis eestivaenulikku poliitikat, kuuludes kägupartide liiki, kuna tal on kombeks muneda võõrasse pesasse (näiteks Putini või Süüria keemia-Assadi pessa).

Pardid läinud, paljas maa. (Brüsseli vanasõna)

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Selles oli Indrek Tarandil tuline õigus, et enne valimiste väljakuulutamist pole aus valimisvõitlusi üleüldse korraldada. Ehk nagu eesti vanasõna ütleb - kes hiljem prääksub, prääksub paremini.