Klõpsisime ühel õhtul kanaleid ning jäime hetkeks vaatama Kristuse isiku mõju käsitlenud dokfilmi. Ühel hetkel pani tütar filmi pausile ja küsis: «Isa, miks sa usud Jumalat?» Olin üllatunud. Ta on üliõpilane ja kristlane ning koguduseelus aktiivne kaasalööja. «Ma lihtsalt provotseerin,» ütles ta, «aga püüa vastata mitte nagu kantslist, vaid lihtsalt,» kirjutab Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm.
Mitte et ma hätta oleksin jäänud, aga sellega on nagu «Viiuldaja katusel» muusikalis piimamees Tevje naisega, kes ei suuda leida sõnu, kui mees ootamatult küsib, kas too armastab teda. Võibolla ongi see esimene põhjus. Minu jaoks pole loomulikumat olemise viisi kui teadmises, et Jumal on. Ma ei nimetaks seda mitte elamise viisiks, sest see tähendaks rohkem nagu käitumisnorme.
Olin kolmene, kui naabrimees Pauli suitsu pahvimas nägin – kartsin, et ta läheb põrgusse. See oli esimene kahe maailma erinevuse tajumine, mida mäletan. Mu vanemad olid usklikud, nagu ka vanavanemad. Isa oli pärit kristlikust perest, aga teinud läbi pöörase nooruse ning siis pöördunud tagasi usu juurde. Sügaval nõukaajal oli Kohila Baptistikogudus, kus nad tegutsesid, aktiivset elu täis. Oma usku ei salatud ja kommunistlikule ideoloogiale ei allutud. Palvelas käidi koos lastega. Siiamaani on mul sõpru tollest ajast.
Mu vanavanaisa ja vanavanaemast, kes selle koguduse rajasid, räägitakse legende. Nad polnud lihtsalt jumalakartlikud inimesed, kes kümmet käsku ja meieisapalvet teadsid. Enamik eestlasi oli sel ajal usklikud. Nad uskusid, et inimese kogu elu peab muutuma ja Jumal annab selleks jõu. Aga ka Jumala lapseks olemise rõõmu. Meie pere sünnipäevadel ja teistel kokkusaamistel siiamaani lauldakse palju. Nende vanade laulude kohta öeldi, et pühade sõnadega, aga tralli viisi peal.
Lootusrikkad on isegi meie sugulaste matused. Eriti peielauaosadused. Siis lauldakse taevast. Vanaema õpetatud pikas lugulaulus väiksest tüdrukust, kes uskus, et on üks raudtee, mis taeva viib, on kokku võetud kogu piibellik arusaam igavesest elust. Ma ei tea, kas peaksin liiga suure sentimentaalsuse pärast vabandama, aga minu jaoks on selles kõiges olnud nii palju armastust ja elujõudu – see on hoidnud meie elu koos kõige erinevatel aegadel. Näen, et see usk toimib. Läbi põlvkondade ja igas olukorras. Annab jõudu. Motiveerib.
Kuna me peres on neli last, siis vahel on minu käest küsitud, kas neil on olnud piisavalt vabadust ise oma valikuid teha? Mul on oma kogemus kuuelapselises pastoriperes üles kasvamisest. Läksin 15-aastasena kodunt kaugele õppima. Olin ainus kristlane kursusel. Eluvõitlust jätkus. Käisin koos punkaritest kursavendadega Turisti kontsertidel. Poistel juuksed õllega püsti aetud. Oli armumisi ja võitlust südametunnistusega. Just viimane peab kuskilt toitu saama. Alust elus orienteerumiseks. Miks mitte perest, kes sinust hoolib? Minul oli võimalust valida teisiti. Eks me tütred peavad ise vastama, kas sama kehtib ka nende kohta.
See on esimene, aga mitte ainus, põhjus minu jaoks, miks ma usun Jumalat. Läbi oma pere elu olen näinud ja kogenud, et Jumal pole kõrgel ega kaugel. Temaga saab isiklikult asja ajada. Saab jagada elu väljakutseid ja kogeda sügavat rõõmu.
Meil on palju tuttavaid ja sõprugi, kel pole sellist usukogemust, ja erinev on ka pärand nende perest. Koos olles aga jagame oma kogemusi ja märkame erinevusi. Küllap just nii aitamegi üksteisel küsida olulisi küsimusi, et leida tähendust elus. Ja jõudu elamiseks parimal moel.