Linnahallis töökollektiivide liidu koosolekul kõnepuldis.

FOTO: Ülo Nugise erakogust

Lähimineviku Eesti tööstusettevõtteid uurides jõudis tehnikaloolane Margus Kruut järjega Estoplastini, mida pöördelistel aegadel juhtis Ülo Nugis, kes töölisi liites tõusis üheks meie iseseisvuse taastajaks. Nii sündis alljärgnev intervjuu, ilmselt viimane pikem usutlus Nugisega, kelle Tallinnas Hiiul asuvas kodus aastapäevad tagasi vesteldi.
 

Ülo Nugis tõmbus aktiivsest ja avalikust elust tagasi juba aastate eest ning maistel radadel me temaga enam ei kohtu. Kuid jääme teda meenutama mehena, kelle panus meie riigi taasiseseisvumisse on väga kaalukas. Nugist teame kui Eesti iseseisvaks kuulutanud ülemnõukogu juhatajat ning hilisemat riigikogu esimeest.

Kuid Eesti vabanemise proloog algas juba 1986. aastal, mil Nugis asus Estoplasti direktori kohale ning pärast rasket võitlust selle liidulise alluvusega ettevõtte 1988. aastal vabaks võitles ja Eesti alluvusse tõi. Taasiseseisvumise koidikul oli Estoplast kui jäälõhkuja, mille kaptenisillal seisva Nugise juhtimisel rajati külmunud merd purustades tee vabasse vette nii Estoplastile kui ka teistele jäävangis olnud saatusekaaslastele.

Segastel ja ärevatel aegadel astus Nugis julgelt vastu impeeriumimeelsete jõudude moodustatud töökollektiivide ühendnõukogule ning pani koos eestimeelsete ettevõtete juhtidega aluse töökollektiivide liidule. Paljud meist võib-olla ei mäletagi enam ning nooremad inimesed ei pruugi teadagi, et aktiivsemad interrindelased ootasid ida poolt juhised ning ühes impeeriumimeelsete peamises kantsis, suurtehases Dvigatel, moodustati töölissalku, mille liikmed õppisid tsiviilklassis lahingurelvade käsitsemist ja käisid Männiku lasketiirus kätt harjutamas…

Ning unustada ei saa 8. augustil 1991. aastal Majaki klubis toimunud üritust, kus Vladimir Žirinovski sai sooja vastuvõtu osaliseks ning kus ta lubas teha kõik, et jäädavalt hävitada Balti riikide vabaduspüüdlused. Õnneks Moskvast riiklikul tasandil toetust ei saadud ning verevalamiseks ei läinud.

Teid teatakse inimesena, kes ei hakanud Nõukogude Liidu keskvõimule vastu mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Võitlesite Estoplasti Eesti alluvusse, mis polnud kindlasti kerge ülesanne.

Esimesed kuud kasutasin Estoplastis seda nn kupja meetodit, kuid siis teatasin ministeeriumile, et nende meetoditega seda ettevõtet enam ei juhita. Ütlesin, et Nõukogude Liidus töötatakse välja sotsialistliku tootmisettevõtte ja töökollektiivide seadust ning nende kriteeriumide järgi ma arvan, et me peame teiega lahku minema.

See oli nii kõlvatu informatsioon, et nad ei osanud alguses adekvaatselt reageerida. Mõni mõtles, et äkki on Nugisel meditsiinilised probleemid või ta üldse ei taju, mis toimub. Tolleaegne peavalitsuse juhataja ütles, et kulla seltsimees, mina kannatan selle veel ära, aga kui see ministri ette jõuab, siis me vallandame teid päevapealt ning ka parteist tuleb lahkuda. Vastasin, et olen kõigeks valmis.

Siis juhtus lugu, mida sellise kaliibriga ettevõtete juhtidega üldiselt ei sündinud – mind kutsuti üleliidulise ministeeriumi kolleegiumile personaalselt välja. Nõukogude Liidu elektrotehnikatööstuse ministeeriumis oli ettevõtteid, kus töötas 10 000 ja rohkem inimest. Et need käisid seal aru andmas, oli tavapärane, aga Estoplasti-suguseid pooleteise tuhandesi esindas tavaliselt peavalitsuse juhataja. Kuid nüüd kutsuti keegi Nugis sinna ette.

Oli ennekuulmatu, et kuskilt Pribaltikast ja täitsa uus mees, alla aasta töötanud, tuleb siia niisuguste nõudmistega. Paljud tahtsid näha, mismoodi ta välja näeb. Ma olen hiljem olnud palju kõrgematel poliitilistel kohtumistel, kuid milline protseduuride jamps see oli: kõike mulle seletati, et siit uksest tuleb sisse minna, siis tuleb istuda selle koha peale, mitte kuhugi mujale. Ja siis, kui teist räägitakse, tõusete püsti ja võite istuda alles siis, kui ministri abi teile käega märku annab. Ma ütlesin, et kannatan selle välja, kuid küsisin, et kas teil endal piinlik ei ole. Siis öeldi, mis must arvati.

Kuigi baltlasi vaadati austuse ja ka kadedusega, oli üleliiduliste bürokraatide suhtumine kohati väga üleolev?

Meenub sõnum, mis oli juba poliitilise tähtsusega. Minister Anfimov teatas, et seda, mille Peeter I võitis, ei anta teile ja meile vaenlastele tagasi lagastamiseks – Estoplast on ja jääb meile, teiesugused tulevad ja lähevad.

Kas saite ise ka midagi vastu öelda?

Ega mul midagi seal eriti mõtet vaielda polnud, need üksikud laused, mis öelda sain, ei muutnud midagi. Ning sellega see lõppes, ilma head aega jätmata saadeti mind uksest välja. Kuulu järgi arutati seda pärast minu lahkumist ja enne järgmise päevakorrapunkti juurde minekut veel veerand tundi ning kasutati kõiki omadussõnu, mis kannatasid stenografeerimist. Ja ei läinudki rohkem mööda kui paar päeva, kui peavalitsuse uus juhataja oli siin, kaasas ministri käskkiri Nugise vabastamise kohta. Lisaks veel ettepanek kohalikule parteiorganisatsioonile, et tõrges direktor parteist välja visataks. Aasta oli 1987, enne Hirvepargi miitingu toimumist. Sellel ajal oli KGB veel täiesti jalul.

Jäite töökollektiivi tugeva toetuse tõttu edasi direktoritoolile. Teid hinnati kõrgelt kui majandusjuhti ja organisaatorit. Kas olete rohkem poliitik või majandusmees?

Nähes, et Eestis kavatseti teha uus riik, mitte taastada Tartu rahu järglust, otsustasin valutava südamega, et jätan vabriku ja lähen poliitikasse. Tunnistan, et 1989. aastal oli sisemuses väga kõikuv olek – kas üldse olla poliitikas, see tundus kohati nii vastik. Ma olen inseneriharidusega ja oma loomult ikka rohkem vabrikuinimene, kes ei kartnud käsi mustaks teha.

Tuleme majandusest poliitika poolele tagasi. Algasid muutused ning vist mitte positiivses suunas?

Jõudsime sellisesse ajajärku, kus Nõukogude Liidus käis perestroika – töökollektiivide seadus andis võimaluse endale võtta suure osa Nõukogude võimust. Aga nähes, kuhu need liikumised hakkavad minema, ei jäänud loomulikult ka vastased võlgu ja nii hakkasid tekkima töökollektiivide nõukogud ja ühendnõukogud hoopis sealpool – Dvigatel, Pöögelmann…

Mina neid vendasid tundsin, olime kõik sina peal. Nii Jarovoiga ja Šepelevitšiga. Ma olin nende jaoks autoriteet, sest olin seda vene mentaliteeti juba küllalt eneses tunnetanud, võisin võltsimatult rääkida selles keeles, käituda vastavalt. Olin Venemaal elanud, seal koolis käinud. Seetõttu ei olnud neil võimalust mind n-ö palja käega taskusse panna.

Kas perestroikaga saabunud vabamat hingamist ära kasutades hakkasid liidulise alluvusega impeeriumimeelsed ettevõtted kohalikule omavalitsusele, see tähendab Eestile, vastu töötama?

Jah, nad jõudsid otsaga sinnamaani, et dešifreerisid selle seaduse nüansid nii, et võtavadki võimu enda kätte. Moodustavad töökollektiivide ühendnõukogud, kel on õigus akumuleerida ressursse, vahendeid ja sotsiaalküsimused oma lahendada võtta – sisuliselt võtavadki võimu üle. Ja jätavad isegi need ENSV viimased narmad siin ministrite nõukogu ja kõige muu näol puhtalt ilma võimuta. Ja Nõukogude Liidu seadus lubas seda. Siis tuli üleöö arusaamine, et poisid, nüüd ei ole meil midagi muud teha, kui peame sama relvaga lööma.

Otsustati, et mina asun töökollektiivide etteotsa ja me paneme samasuguse organisatsiooni vastu. Kulminatsioon oli 1988. aasta novembris. Nemad organiseerisid enda oma Sakalas (praegu on sellel kohal Solaris) ja meid ei kutsunud. Samal päeval kutsusime linnahallis enda oma kokku. Natuke vähem kui 3000 inimest oli saalis ja me jätsime neile ühe sektori – kõige äärmise. Aga nad arvasid taktikaliselt õigeks kutsuda mind ja veel mõnda juhtivat direktorit sinnasamasse Sakala saali justkui külaliseks.

Me nägime selle mängu läbi – ma istusin seal tükk aega ja kokkulepe oli, et ühtegi resolutsiooni vastu ei võta. Ja kui võtate, siis me loeme, et te olete vandiraiujad, ning me võtame teises saalis oma võimu ja meie võim on suurem kui teie oma. Teil on praegu lippude alla panna siin liidulistes ettevõtetes ja muudes sellistes asutustes Eesti töötavast rahvast ligi 250 000 inimest, aga meid on üle 500 000, kui kokku liita asutuste töötajad, kes olid ühe või teise liidu nimekirjas. Peale tehaste ja tootmisettevõtete olid näiteks veel kinod, saunad, majavalitsused jne.

Läks nii, et 30. novembril 1988. aastal moodustati Sakalas töökollektiivide ühendnõukogu eesotsas internatsidega. Aga nende ettevõtetes olid nõukogud juba varem loodud ja tegutsesid ning sisuliselt oli juba kogu see seltskond ühinenud tegevusega seotud, kuid juriidiliselt polnud asi veel vormistatud.

Eestimeelsed ettevõtted mõtlesid sellel ajal umbes nii, et meie ei hakka selle Nõukogude Liidu jamaga tegelema, me läheme hoopis IME platvormi peale. Mina ja minusugused mehed käisime need ettevõtted läbi ja ütlesime, et teete kõik samamoodi – loote nõukogud, valite nõukogu esimehed ja volinikud. Ei olnudki erilist vastuvaidlemist.

Paljudel juhtudel hakkasid jutud peale, et olen partei liige, sest omal ajal teistmoodi ei saanud, aga nüüd tahaks välja astuda. Vastasin, et ei saa praegu, kulla sõber, praegu ära loobi oma parteipiletit. Küll see aeg tuleb, kui me kõik viskame… Sest see toimus veel ajal, kui oli jõus Nõukogude Liidu konstitutsiooni kuues paragrahv, mis ütles, et juhtiv jõud on kompartei.

Oli oluline, et ei jääks niimoodi hammasrataste vahele, et me kõik Nõukogude Liidu seaduste järgi koondame võimu küll enda kätte – nii nemad kui meie –, aga selle peal seisab ideoloogiliselt kõrgem organ, kellele peame alluma. Nii et ärge loopige parteipileteid, me jõuame sinnamaani.

Tuleb välja, et enne eestimeelset töökollektiivide liitu tegutses vaikselt juba impeeriumimeelne töökollektiivide ühendnõukogu. Kuidas ettevõtted nende vahel jagunesid?

Järjekord oli selline, et kevadel 1988 hakati looma Rahvarinnet, suvel Interrinnet (hilisema nimega Interliikumist), novembris töökollektiivide liitu ja töökollektiivide ühendnõukogu, millest viimane tegutses juba varem. Mina töökollektiivide liidu ja Jarovoi vastasrinde eesotsas. Meie omad olid Estoplast, Tarbeklaas, Norma, Polümeer, Dünamo ja Helikassetitehas. Lisaks veel paljud eestikeelsed ettevõtted.

Merelaevandus oli ainult tänu Toivo Ninnasele meie leeris, kuigi töötajaskond oli valdavalt üleliidulisele lainele häälestatud. Õnneks Ninnas hoidis neid ohjes. Samuti kaevandused ehk Eesti Põlevkivi oli meie oma tänu Väino Viilupile. Vastasleeri kuulusid Dvigatel, Pöögelmanni tehas, RET, Eesti Kaabel, Tallinna Masinatehas, Balti Laevaremonditehas, Arsenal, Volta, Narva ja Kohtla-Järve tehased ning mitmed teised venekeelsed ettevõtted.

Poliitharidusmajas ehk endises Sakala keskuses toimunud kongress toetas valdava häälteenamusega NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi otsust, millega Eesti iseseisvusdeklaratsioon õigustühiseks tunnistati. Eesti lõhenes ning impeeriumimeelsed vabrikute ja tehaste kollektiivid jäid küll eestimeelsetele arvuliselt alla, kuid nende seas oli mitmeid ülisuuri ja rikkaid liidutehaseid. Ütlesite, et tundsite Dvigateli kindralipagunitega direktorit Vladimir Jarovoid.

Ja kuidas veel, isegi väga hästi. Kõik tehaste direktorid suhtlesid omavahel.

Jarovoile vist ei mahtunud pähe, et ülivõimsa aatomienergeetika ministeeriumi poolt siia suunatud suurtehase ülemuse peale julgeti siin perifeerias häält tõsta. Te ei käinud vastaste ees küürus, pigem panite ennast maksma?

Nii see oli. Tundes seda mentaalsust, panin jõuga ennast dominandiks, see tähendab ütlesin, et mina alustan juttu, Jarovoi, ja ma lõpetan jutu ning harju sellega. Ja kui sulle ei meeldi, siis sa räägid omaette. Kuskile niisugusesse kohta sa enam sisse ei saa, ei ministrite nõukogusse ega keskkomiteesse. Sa võid rääkida ainult omasugustega. Me selle kõik organiseerime ja oleksime seda nagunii teinud, ning ta teadis seda.

Kas te ei kartnud oma elu pärast?

Ei kartnud, aga andsin endale aru, et kõik variandid on võimalikud. Ka kõige halvemad.

Õnneks päädis eesti- ja impeeriumimeelsete vastasseis ehk kolm aastat kestnud veretu võitlus, mis oli rohkem psühholoogilist laadi (töö kuluaarides, oma jõu demonstreerimine rahvarohkete kogunemistega, harjutamine lasketiirus), lõpuks Eesti iseseisvumisega.

Tõsine võitlus, kus ei jäetud enam midagi välja ütlemata, oli Nõukogude Liidu ülemnõukogus – nad olid ju ka sinna saadikuteks valitud.

Jah, vastasseis oli tugev ja kui muu enam ei aidanud, siis kaevati isegi Gorbatšovile, et meie tahame Nõukogude Liitu lagundada. Jarovoi ja Kogani karjuv sõnum oli juunis 1989. aastal selline: nad kavatsevad ära minna, nad kavatsevad Nõukogude Liidu ära lõhkuda, kas te sellest aru ei saa, Mihhail Sergejevitš?! Meid lüüakse sealt ju kõige täiega välja!

Eks siis me pidime seletama, et see on nende arvamus.

Lõpetuseks küsin, kas vastab tõele jutt, et ärevatel aegadel, kui Interrinde käsilased Mihhail Lõssenko löömameeste näol ründasid Toompead, pidi Ülo Nugis televisioonis rahva poole pöörduma. Kuid üks väga tuntud poliitik, kes on suure hulga vanema generatsiooni inimeste mälestustes rahvuskangelane, haaras selle au teenimatult endale, sest hüüdis sõnumi enne teid maha hoopis raadios.

Võib öelda, et vastab tõele, ja sellest võiksid rääkida inimesed, kes olid selle sündmuse tunnistajad. Kuid paraku on nad seni vaikinud…