Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar.

FOTO: Tairo Lutter

Tööandjad on jälle rääkinud. Värskelt avaldatud tööandjate keskliidu manifest ei paku avalikkusele ülemäära palju uut, aga eks unustatud vana kordamine ole samuti tähtis. Ettevõtjaid tuleb kuulata ja ühe märgilise erandiga on valimiste tulle astunud kaalukamad poliitilised jõud seda ka teinud.

Tööandjate manifest 2010. aastal kutsus esile toonase peaministri Andrus Ansipi raevuka kriitika ja põhjustas ka avaliku debati. Sellest ajast on nelja-aastase intervalliga ilmuva, ühiskonna ees seisvate probleemidele ja nende lahendusteedele keskendunud dokumendiga seotud teatav avalik ootus, et tekstis leidub midagi iseäranis teravat või üllatavat. Kui lugeja otsib viimast, võib manifest pettumuse valmistada. Haridusse, teadusse ja innovatsiooni ning inimeste tervisesse panustamine, vajadus riigireformi järele ning bürokraatiaga võitlemine ametnike arvu piiramise abil on juba tuttavad palad tööandjate plaadilt.

Ei maksa unustada, et manifest kajastab ühe kaaluka lobirühma vaadet, millest joonistuvad välja, nagu ikka, ka autorite unistuste mudelid, mida kunagi täielikult ei sünni. Ideaalse keskkonna saab vaid laboritingimustes, mitte päriselus, seega leidub tööandjate visiooniski paradokse. Näiteks valik «arengu või saavutatu hoidmise vahel», milles manifest näeb eelseisvate valimiste tähtsaimat küsimust, on vastuoluline nagu ka soov kaotada sisserände piirarv.

Tööandjate manifesti võib küllap mitme kandi pealt kritiseerida, kuid pikka visiooni ja vajadust ühiskonnas selle üle arutleda tuleb kindlasti toetada

Kui me räägime demokraatlikust õigusriigist, milliselt teelt ei peaks Eestit kõigutama ükski põhimõtteline muutus ega reform, tuleb rääkida ka olulistest vabadustest. Tööandjad rõhutavad ettevõtlus- ja isikuvabadust ning põhimõttena avatust. Kui tööandjate liider Toomas Tamsar eile Postimehe otsestuudios märkis, et riik «segagu nii vähe kui võimalik», võib seda võtta kui üsna bravuurikat väljaütlemist. Samas on küsimus, kas riiki on meie majanduses juba liiga palju või mitte, täiesti asjakohane ega ole tekkinud sugugi praeguse valitsuse ajal.

Avatuse-suletuse dilemma laiemas kontekstis saab eelseisvas valimiskampaanias olema tähtsal kohal. Siin on huvitav tõsiasi, et tööandjate keskliidu esindajatel õnnestus manifesti koostamise eel kohtuda kõigi suuremate erakondadega, Tamsari sõnutsi olid nood sellest lausa huvitatud, välja arvatud EKRE, kes oma avaldustes on lubanud olla näoga just kohaliku kapitali poole. «On kaks emotsiooni, mis hääli toovad: hirm ja viha. Ja sellised poliitikud ei paku ühiskonna arenguks pikaajalisi lahendusi,» ütles Tamsar Postimehe stuudios. Tööandjate manifesti võib küllap mitme kandi pealt kritiseerida, kuid pikka visiooni ja vajadust ühiskonnas selle üle arutleda tuleb kindlasti toetada.