Juhtkiri: uimastiennetus on nõrgaks jäänud

Illustratsioon: graafika: Silver Alt

Kui Eesti paistab euroliidus silma HIViga nakatunud narkomaanide suure hulga poolest, siis võiks ju halada, pea käte vahel, et jälle üks negatiivne näitaja soolise palgalõhe ja madalate pensionide kõrval. Ent pidagem sedapuhku hoogu. Probleemiga tegelemine algab probleemi tunnistamisest. Kas on usutav nende riikide statistika, kes on edetabeli lõpus, sest arv on 0? Enamiku puhul neist pigem mitte.

Eesti terviseedendajad väärivad tunnustust selle eest, et uimastitarvitajad on häbenemata kokku loetud ja statistika tehtud. Veelgi enam – sääraste eluviisidega inimene satub harva oma vabal tahtel meedikute ja ennetajate vaatevälja. Teda tuleb otsida ja statistika näitab, et seda ka tehakse.

Kuid siinkohal kiidusõnad lõppevad. Eesti on olnud selle kurva edetabeli tipus viimased kümme aastat. See tähendab, et probleem on teada olnud pikalt, ent ometi pole piisavalt tegeldud sellega, et sealt tipust niisama põhjendatult, kui me seal oleme, ka allapoole tulema hakata.

Euroopa Narkoseirekeskuse kiidetud süstlavahetusprogrammi abil loodetakse pidurdada HIVi levikut süstivate narkomaanide seas. Samas ütleb narkomaania ennetamise riiklik strateegi aastani 2012 sissejuhatuses, et narkootikumide tarvitamine nii kooliõpilaste kui täiskasvanute seas kasvab jõudsalt.

Kui 1999. aastal oli mingit narkootilist ainet proovinud vaid 15 protsenti kooliõpilastest, siis kümme aastat hiljem on seda teinud juba kolmandik neist. 2003. aastal oli noorte täiskasvanute seas vähemalt korra elus mõnda narkootikumi pruukinud 16,7 protsenti, 2009. aastal oli sama teinud 36 protsenti vanuserühmast.

Veelgi enam – ööklubides korraldatud uuringud näitavad, et stimulantide kasutamist peetakse normaalseks ja neid arvatakse isegi olevat alkoholist ohutumad. Samuti levib arusaam, et näiteks autojuhtimine stimulantide mõju all on normaalne, ja politsei narkojoovet nagunii ära ei tundvat.

Ilmselt on üks põhjus ka selles, et tervislikku toitumist, suitsetamise kahjulikkust ja alkoholi hävitavat mõju tutvustavate kampaaniate kõrval on uimastiteavitus vaeslapseks jäänud. Nii kinnistubki arvamus sellest kui «väikesest hobist». Kuid tee ööklubist süstlavahetuspunkti ei ole kuigi pikk.

See aga omakorda tähendab, et süstlavahetajate töö ei lõpe iial ning edetabeli tipus püsimine ei näita enam probleemi tunnistamist, vaid suutmatust sellega toime tulla.