Ahto Lobjakas: mis on mööduv ja mis on jääv paremradikaalsuses

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Poliitilise spektri parema serva populistlike jõudude tõus Euroopas lubab teha esimesi järeldusi. Esiteks, vastupanuvõimelisemad on nn vana Euroopa riigid.

Populistlik äärmusrahvuslus on võtnud üle poliitilised institutsioonid Poolas ja Ungaris, mille mõlema vastu on Euroopa Liidus algatatud protseduurid õigusriigi normide rikkumise eest. Lääne-Euroopas on kõige vastupanuvõimelisemaks osutunud Prantsusmaa – tänu presidentaalsele süsteemile, mis taandab äärmuse ja peavoolu vastasseisu jah-ei raamistikku, milles paremäärmus alati kaotab. Probleem on suurim proportsionaalse valimisüsteemiga riikides, kus parlamenti pääsevad ka suhteliselt väikese toetusega äärmuslikud jõud.

Saksamaal on üleriigilistes küsitlustes 15 protsendi lähedal asuv Alternative für Deutschland (AfD) hakanud poliitilisele süsteemile destabiliseerivat mõju avaldama. Eile arutas valitsus sisejulgeolekuteenistuse juhi noateral rippuvat karjääri. Saksa kapo juht läks Chemnitzi rahutuste järel avalikku vastasseisu kantsler Angela Merkeliga, väites, et meedia teated – mida kantsler oli toetavalt osundanud – tänavatel põgenikke ründavatest paremäärmuslastest on «teadlik vale». Ametnikku süüdistatakse ka AfD-le info jagamises.

See on jäämäe tipp. Suhteliselt tagasihoidlik vähemus suudab avaldada ebaproportsionaalselt suurt ja lõhkuvat mõju kogu ühiskonnale. Paremäärmuslikud organisatsioonid on AfD toetusel toonud tänavatele füüsilise vägivalla, mis hirmutab. Teiselt poolt lõhub AfD ja teiste paremäärmuslaste rassism, ksenofoobia ja demokraatia-kriitika avaliku läbikäimise norme. Asjaolu, et paremäärmuslasi näivad mõistvat kõrged riigiametnikud, topeldab nende mõju poliitikale.

Ometi on ses mõjus vähe legitiimset. Julgeolekujuhi skandaali teevad aktuaalseks Baieris järgmisel kuul toimuvad valimised. Siseminister Horst Seehofer on Baierist ning ta erakond on AfD tugeva surve all. Samas ütleb suur pilt, et viimastes küsitlustes on AfD toetus Baieris 13,6, aga näiteks roheliste oma üle 15 protsendi. Merkeli põgenikepoliitika üle käib juba ammu elav debatt poliitilises peavoolus. 2015–2016 saabunud põgenike integreerimine ja kohtlemine on teema, mille osas ta enda valitsuses on arvamusi seinast seina.

Esmaspäevane Frankfurter Allgemeine Zeitung avab pikemas analüüsis paremprotesti tausta, näidates, kui irratsionaalsed ja marginaalsed on selle juured. Ühiskonnateadlased osutavad, et AfD tõusu taga on vähem majanduslikud ja enam sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Määrav pole vaesus ja töötus, vaid hirm oma staatuse ning avatud maailma toodud konkurentsi ees.

AfD on ammu tunginud keskklassidesse. Mis seob ta valijaid, on hirm, et uued tulijad võtavad neilt töökohad, elukohad ja isegi naised. Mis aga teeb omakorda Ida-Saksa koos ülejäänud Ida-Euroopaga eriliseks, on konkurents põgenikega «kuldse lääne» heasse ellu lõimumisel. Idasakslaste ootused on olnud suured, ometi tunnevad nad end põlatuna. Sama kehtib mujal Ida-Euroopas. Bulgaaria analüütik Ivan Krastev märgib loo lõpus teravalt, et «imitaatorid pole kunagi õnnelikud inimesed».

Paremäärmusluse väljakutsele pole ühtainsat lahendust. Lääne-Euroopa ühiskonnad püüavad kaitsta oma avalikku ruumi, demokraatiat ja õigusriiki. Seda tegi Rootsi, kui sealne riigitelevisioon STV mõistis avalikult hukka Rootsi Demokraatide juhi Jimmie Åkessoni, kes valimisdebatis ütles, et sisserännanud pole rootslased ja ei sobi Rootsi. Reaktsiooni nõudis STV põhikiri.

Ida-Euroopas on väljakutse süsteemsem. Eestis on eriti presidendid püüdnud inimesi lohutada, et nende elu on tegelikult ilus. Põhiseaduslike väärtuste kaitsest jääb see kaugele. See, millele erakonnad koos peavad vastuse leidma, on küsimus, kas me võime endale ühiskonnana lubada loobuda lääne imitaatori rollist ja otsida oma Sonderweg’i.