Karistamine.

FOTO: SCANPIX

Kes lapsi vallatuste ja üleannetuste pärast sugugi ei karista ehk aga mõni kord karistab, see teeb neile kahju. Karistus, mis üleannetuste juures tarvitatakse, kaotab selle varsti ära; kui meie aga kaks korda karistame ja siis jälle seda sama üleannetust kolm korda karistamata jätame, siis vaevame meie last.

Palju karistusi võib ära hoida: esiteks lühikeste ja selgete käskude ja keeldude läbi, teiseks, et kõikumata alatasa nende täitmise pääle vaadatakse. Nooresoo kasvatamises oleks see palju tulusam, kui vanemad ja koolmeister last ühel ja selsamal viisil karistaksivad, aga enamasti lähevad nemad selle poolest just lahku.

Mõistlikud vanemad ei nurise laste kuuldes, keda koolis karistati, iialgi koolmeistri vastu, ka siis mitte, kui see lapsele näitab ülekohut teinud olevat: niipalju usaldust peab vanematel koolmeistri vastu olema, et nad arvavad, et see püüab õigesti teha. Mis koolis karistatud lapsed oma karistamisest kodus räägivad, ei ole iialgi täis tõde, sellepärast ei pea mitte neid kuuldama ja nende sõnade järele oma otsust tehtama.

Kes südame külmusega ja pilkamisega karistab, see haavab laste südameid; kes suure vihaga karistab, see alandab iseennast. Kõige paremini sündku karistamine rahuliselt, lühidalt ja mõjusasti. 19.09.1898