Keit Pentus-Rosimannus: kas 1000-eurone pension on võimalik?

Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Liis Treimann

Jürgen Ligi tormas just praegu Facebooki kirjutama, et ma olen valimiste eel üle igasuguse piiri läinud. Ei ole. Tegelikult on lugu täiesti tõsine. Tuhandeeurone pension on võimalik, kui pensionärid - kõige aktiivsem ja seetõttu ka suurim valijagrupp –võtavad riigipuud korralikult raputada ja panevad valimistel nüüd ja edaspidi õla alla vajalikele majandusreformidele, mis teevad tuhandeeurose pensioni võimalikuks. Küsida tuleb mitte «kas», vaid «kuidas» saaks 1000-eurone pension Eestis võimalikuks.

Sa saad vanaks

Minu vanaema oli sündinud Pätsu ajal. Sõja üle elanud, kolm last üles kasvatanud, maja ehitanud, kõvasti tööd teinud, mehe matnud ja üksi jäänud. Ta ei olnud kunagi Eestist väljas käinud. Algul ei lastud, pärast polnud võimalust. «No kus ma sellise pinsiga lähen, hea kui rohud ostetud saan.» Aga lastelastele kooki ja kommi jagus alati. Kui mu vanaema oleks täna siinpool vikerkaart, saaks ta pensioni umbes 350 eurot kuus, nagu väga suur osa Eesti pensionäre. Soome eakaaslaste moodi kaks korda aastas reisile või korra kuus kontserdile ja teatrisse sellise pensioniga ei lähe.

Me võiksime üritada juutide eeskujul anda oma rahvuslusele ka majandusliku sisu - saada rikkaks koos.

 

Ka sina, kes sa praegu seda lugu nutitelefonist loed, saad varsti vanaks. Me kõik saame vanaks ja jääme pensionile. Ja soovime siis, et see vanadus oleks rõõmus ja väärikas. Suure osa vanaduspõlve väärtuslikkusest kujundavad igapäeva elu aktiivsus ja lähedaste emotsionaalne toetus, aga rahal ehk pensionil on selles päris pirakas roll. Kui minuealiste põlvkonnal on olnud võimalik pensionipõlveks koguda ja investeerida, siis enamikke kohe-kohe pensionile jääjatest või juba pensioniealistest see lahendus ei aita.

Soome keskmine vanaduspension on üle 1600 euro kuus, mis moodustab umbes poole riigi keskmisest palgast. Kui sellest ka maha arvestada tööandja pension, mida Eestis pole, on keskmine Soome vanaduspension ikkagi keskmisele palgale oluliselt lähemal, kui Eestis. Eesti keskmine vanaduspension on 442 eurot ja see on Eesti keskmisest palgast kolmandik. 1000-eurone pension on eesmärgina hästi mõõdetav ja siin pool lahte ilma kahtluseta ka motiveeriv ning jääb kuskile sinna meie ja Soome vahepeale.

Millised püsivalt kahaneva tööjõu asendusstrateegiad tuleksid vähemalt mõtteliselt üldse kõne alla? Ega variante palju pole: kas robotid või targa tööjõu sisseränne või mõlemad. 

Võimatu? Isegi mõelda? Milliste reformide toetamine teeks tuhande eurose pensioni üldse võimalikuks, just selles on mitut miljardit eurot väärt küsimus.

Lihtne loogika ütleb, et selleks, et 1000-eurost pensioni eelarvetuludega katta, peaks sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aastas tõusma tänasega võrreldes kaks ja pool korda. See tähendab väga lihtsustatult öeldes, et Eesti palgad peaksid tõusma kaks ja pool korda - ehk keskmine palk tänaselt 1300 eurolt 3000 euroni. Kuidas see ilma probleeme tekitamata võimalik oleks?

Kasvu tänased piirid

Eesti Pank on oma majandusprognoosis välja arvutanud, et meie tänase potentsiaali juures oleks Eestile pikaajaliselt jõukohane keskmiselt 3 protsendiline aastane majanduskasv. Kui palgad ja pensionid kasvaksid majandusega ühes taktis ja Eesti jaoks tervisliku 2-3 protsendilise inflatsiooni tingimustes, kuluks selle potentsiaali täielikul realiseerumisel tänaste pensionide kahe-ja-poolekordistamiseks järgmised 16 aastat. Täna pensioniikka jõudev Eesti inimene elab aga statistika järgi keskmiselt veel üksnes 15 aastat. Nadi lugu.

Et Eestile jõukohane majanduskasv oleks 3 asemel näiteks keskmiselt 4 protsenti aastas, peaks töötavate inimeste hulk igal aastal kasvama 1 protsendi võrra või tööturul niigi osalevad inimesed töötama 1 protsendi võrra tõhusamalt. Kumbagi eesmärki ei ole võimalik saavutada kasvatamata investeeringuid uute või tõhusamate töökohtade tarbeks vajalikesse seadmetesse ja muusse füüsilisse kapitali.

Asjad, mis on pildil päriselt valesti

Millised reformid tuleks Eestis läbi viia, et jõuda soovitud püsiva majanduskasvuni vähima ajaga ehk mida teha selleks, et sooritada hüpe üleilmse väärtusahela ülemisse otsa? Millistelt riikidelt oleks meil õppida?

Majanduskasvul on kolm peamist juuretist - tööjõud, tootlikkus ja investeeringud - ning kõigi osas vaatame vähegi pikemas perspektiivis otsa probleemidele. 

Demograafilised protsessid on halastamatud. Tööealiste inimeste arv Eestis tulevikus aina kahaneb. Juba täna valitseb praktiliselt igas sektoris tööjõupuudus, eriti spetsiifilise oskustega töötajate osas. Erilisi sisemisi reserve siin ei paista. Hoolimata riigi tugevast rahalisest panustamisest ei ole sündimuse tõusu üle rahvastiku taastootmise piiri õnnestunud saavutada ja informeeritud optimistide ehk realistidena tuleks meil endile tunnistada, et seda ei toimu ka tulevikus. Tööpuudus on täna täistööhõive punktis, tööjõus osalemise määr on Eestis üks kõrgemaid Euroopas. Oleme juba teinud reforme, mis peaksid tooma tööturule ka osalise töövõimega inimesed ja hoidma kauem tööturul pensioni poole liikujaid. Põhimõtteliselt kõik, kes Eestis tööd teha saaksid täna juba töötavad. Ja vananevad ja kukuvad omakorda tööturult välja pensionisaajate hulka.

Millised püsivalt kahaneva tööjõu asendusstrateegiad tuleksid vähemalt mõtteliselt üldse kõne alla?

Ega neid kompenseerimisvariante palju pole: on kas robotid või targa tööjõu sisseränne või mõlemad. 

Eelistad naabriks robotit või ukraina inseneri?

McKinsey Global Institute ennustab, et järgmise 12 aastaga asendavad robotid maailma 5 miljardist töökohast ligi viiendiku, esialgu peamiselt tööstuses. Kõige eeskujulikumaks robotiseerijaks on täna kiiresti vananev Jaapan. Statistikaamet prognoosib, et Eesti tööealine elanikkond väheneb 2040. aastaks 125 tuhande inimese võrra ehk piltlikult öeldes neelab demograafia lähiaastatel alla terve meie tööstussektori jagu tööjõudu. Kui Eesti suudaks arenenud maadega robotiseerimises sammu pidada, saaksime need 125 tuhat kaduvat töökätt mitte üksnes asendada, vaid lisaks ka kasvatada oma tööstuslikku võimsust ligi 100 000 automatiseeritud töökoha võrra. 

Kui robotid ja tehisintellekt tunduvad meile emotsionaalselt liiga võõrad ja ohtlikud, on tööjõu asendamiseks ka teine tee. 

Maailmapanga andmetel muutub lähiajal viljaikalduste, joogivee nappuse, tormide ja üleujutuste tõttu kliimapõgenikeks umbes 150 miljonit inimest. See on ligi Venemaa jagu rahvast, suur osa sellest Euroopa naabruses.

Kas tark peremees jääks ootama kontrollimatut kliimapõgenike tsunamit, mis täidaks demograafiast jäetud tühermaa juhuslike õnnetutega või võtaks ohjad varakult ja ennetavalt enda kätte ning aitaks tühjenemist peatada hoolikalt valitud parimate spetsialistidega? Seda enam, kui tark, ennetav ja endale valikut loov kontrollitud sisseränne tooks ühiskonda juurde ka hulgaliselt täiendavat rikkust. Kui meil jätkuks tarkust ja külma närvi, saaksime ühendada mitu kasulikku kasulikuga. 

Moody’s Analytics’i analüütikud on välja arvutanud, et iga 1 protsendilise riiki elama asujate arvelt saavutatud rahvastikukasvu kohta kasvab USA SKT 1,15 protsenti. Kui marja- ja Maarjamaale pääsejaid väga hoolikalt valida ning piirata seda ringi üksnes kõrgelt kvalifitseeritud ja nõutud spetsialistidega meile kultuuriliselt sobivatest riikidest, võiks sama majandusliku tulemuse saavutada ehk ka poole väiksema numbri juures. Kas pensionärid oleksid valmis pensionide kasvu nimel lubama riiki igal aastal täiendavalt 700 väga hoolikalt valitud ja majanduses vajalikku spetsialisti näiteks Ukrainast?

Valitsus on probleem, mitte lahendus 

Tööjõu puuduse ja vähenemise kõrval on meie teine suur pudelikael vähene loodav lisandväärtus.

Tootlikkuse tõstmise pealtnäha lihtsaim viis on tänaste töötajate liikumine sektoritesse ja ettevõtetesse, kus nende tööd väärtustatakse kõrgemalt. Inimese tasandil käib see läbi töökoha kaotuse ja ümberõppe valulise ent vajaliku tee. Odavamad töökohad kaovad, see protsess jätkub ja peab puudutama muuhulgas ka avalikku sektorit.

Viimasel ajal pole olnud ühtegi kohtumist ettevõtjatega, kus poleks kurdetud järjest kasvava ülereguleerituse ja totramaks muutuva valitsusbürokraatia üle. Riiki tuleb igal hommikul uuesti üle vaadata, et hinnata, mida peaksime tänaste demograafiliste, ökoloogiliste ja tehnoloogiliste megatrendide taustal tegema teisiti. Või kas üldse peaksime avaliku raha eest midagi tegema. Ametisse ei peaks näiteks saama ega seal jätkama mitte ükski ettevõtluse reguleerimise eest vastutav inimene, kel pole samas ettevõtlusega varasemat mingit isiklikku kokkupuudet. Eesti majanduse üks probleemidest on ka hästi omandatud europuue - Euroopa Liidu toetuste poolt rikutud ettevõtlikkus, kus projektipaberite lihvimine kontrollorganite  rõõmuks asendab tervet ärilist mõtet ja konkurentsi.

Saudi Araabia võttis hiljuti enda kodakondsusse Sophia-nimelise tehisintellekti. Eesti puhul võiks võtta suureks sihiks asendada kogu avalik sektor tulevikus tehisintellektiga, vabastades ka sel viisil nappivat tööjõudu tootvama töö jaoks. Eesti tulevase ainsa riigiametniku, nimetagem teda näiteks tehisintellektiks EVA (Eesti Viimane Ametnik) algoritmi eesmärk peaks sealjuures olema probleemide lahendamine ressursside piiratuse ning meie poolt seatud eetiliste ja keskkonnapiirangute tingimustes.

Mitu protsentipunkti kasvu siin peidus on? 

Eestlusele võiks anda ka majandusliku sisu

Üks asi veel, mille osas ei saa vaadata ei valitsuse ega riigi otsa, või kui ka vaadata, siis saab riik sel puhul vaid julgustavalt noogutada.

Vaielge vastu või pange pahaks, aga ma väidan, et vähemalt pool protsendipunkti SKTst läheb meil kaotsi võimetuse tõttu teha omavahel tulusat koostööd, infot ja kogemusi jagada, üksteist tunnustada, innustada ja toetada, seda just ekspordile suunatud majandustegevuses. 

Minu meelest võiksime lõpetada harali sõrmedega kaklemise ja üritada vallutada välisturge oma piiratud inim- ja vaimseid ressursse liites ning võimendades. Me võiksime üritada juutide eeskujul anda oma rahvuslusele ka majandusliku sisu - saada rikkaks koos. See poleks ju sugugi paha ühiskondlik kokkulepe järgmiseks veerandsajaks ei Eesti ettevõtjatele omavahel, eriti aga Eesti ettevõtjate ja pensionäride vahel, või mis? 

«Faktid on negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootlikud»

Kokkuvõtteks - kui me päriselt soovime, et tuhande-eurone pension oleks lähitulevikus võimalik, siis on ainus tee selleni jätkuvalt reformida oma majandust, et see püsiks konkurentsis ja kasvaks kiiremini kui vananemisega seotud kulud. Ainus viis muutustega toime tulla on ise muutuda. 

Kindlasti pakutakse valimiste käigus välja ka teisi, «lihtsamaid» viise. Aga «faktid on negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootilised,» nagu kirjutas Michael Deacon tõejärgse poliitika viljelejate kurvastuseks. 

Lühidalt öeldes viivad kõik need teised viisid ühele kolmest tagajärjest - töötavate inimeste maksukoorma järsule tõusule, pensionisaajate ringi või teiste avalike teenuste ulatuslikule kärpimisele või riigi rahandusliku pankrotini. Ja see ei lähe mitte.