FOTO: SCANPIX

Koolid peavad küll iga päev tagama õpilaste ja seal töötava personali turvalisuse, kuid sageli on seda üsna keeruline teha. Loota, et koolide tugispetsialistid suudavad lahendada välise sekkumiseta noore probleemid, on naiivne, kirjutab Tallinna Laagna gümnaasiumi direktor Urmas Sadam. 

Noorte kuritegevuse ennetamise teemal on räägitud läbi aegade ilusaid ja kõlavaid sõnu, see on olnud avalikkuse tähelepanu all mis tahes Eestis valitseva korra ajal. Tihti on kasutatud populistlikke, loosunglikke ning küsitava väärtusega strateegiaid. Avalikkuse rahustamiseks on ressurssi kulutatud pigem inimeste näilise kaitstuse tagamiseks, mitte noorte probleemidega tegelemiseks. Seetõttu on jäänud paljud probleemid ja nende põhjused õigel ajal märkamata ja lahendamata.

Enamasti on selle valdkonnaga tegelejad olnud vabatahtlikkuse alusel tegutsevad komisjonid ja MTÜd ning mõned valdkonnapõhised kohalikud ja riiklikud struktuurid. Sarnaste institutsioonide loomise tuhinas on unustatud omavaheline koostöö ning fookus on koondunud pigem spetsialistide vahelise asjaajamise korraldamisele, mitte õigusrikkumiste ennetamisele. Meetmete rakendamine on jäänud noore ja tema pere jaoks kaugeks ja ebapraktiliseks. Enamasti jagatakse haridusasutustele dokumenteeritud soovitustena kohustuslikus korras dubleeritavaid hariduskorralduslikke tugiteenuseid, mille oskusteave on tugispetsialistide olemasolul koolil endal olemas. Kaugjuhtimise teel edastatud kirjalik materjal on koolile sageli ebapraktiline, mõningatel juhtudel ei ole need ka põhjendatud ega kohaldatavad.

Hiljuti on aktiivselt räägitud noortekampadest Tallinnas ja mujal. Tänu jõustruktuuride tegevusele on avalikkuse ees hälbivalt käituvad noored suunatud asukohta, kus puudub piisav avalik huvi. Ometi on paljud noored oma murede ja probleemidega endiselt meie keskel.

Üldjuhul ei ole tegemist tavaliste seiklust otsivate noortega. Tegemist on delinkventselt käituvate noortega, kes rikuvad ühiskonna reegleid ja seadusi juba varajasest noorusest peale, nad pärinevad sageli katkistest peredest, kus on kogetud vägivalda ja kuritegevust. Neil on välja arenenud seadusevastane käitumismudel, nagu vargused, lõhkumised, narkootikumid, internetikuriteod, kallaletungid, röövid, alaealistele keelatud hulkumine öisel ajal, alkoholi tarbimine, suitsetamine jms. Siinjuures tuleb arvestada veel sellega, et Eestis ei ole koolikohustuse eiramine süütegu, kuid osal neist kujuneb hilisemas eas välja kuritegelik käitumine.

Üldjuhul ei ole tegemist tavaliste seiklust otsivate noortega. Tegemist on noortega, kes rikuvad ühiskonna reegleid ja seadusi juba varajasest noorusest peale, nad pärinevad sageli katkistest peredest, kus on kogetud vägivalda ja kuritegevust. 

2011. aastal kirjutasin Eesti Päevalehes, et Eesti vajab noortekohtuid, kuna siis kehtinud alaealise mõjutusvahendite seaduse alusel tegutsenud alaealiste komisjonid olid muutumatutena töötanud juba 1998. aastast. Oma ülesehituselt ja menetluskäigult sarnanesid need ENSVs kehtinud alaealiste asjade komisjoniga. Toona seda ideed ei toetatud, kuna Euroopas ja seejuures ka Eestis on üsna laialt levinud arusaam, et noortekohtu kaudu noori sanktsioneeriv õigusmudel ei ole kohane ega kooskõlas rahvusvahelise soovitusega alaealiste õigusrikkujate kohtlemiseks.

Eestis on noorte õigusrikkumiste preventsiooni eest vastutavateks peamiselt haridus- ja hoolekandesüsteem sh vaimse tervise teenuste pakkujad, kuhu pääsemine on paraku väga aeganõudev ja seetõttu ka väheefektiivne. Nõustamisspetsialistid ei arvesta sageli piisavalt noore tegelike probleemidega, mis enamasti on seotud kodu ja perekonnaga. Veel hiljuti tegutsenud alaealiste komisjonide fookus oli samuti noorel ja tema teol, vanemate vastutus oli vaid formaalne. Valdavalt dubleeriti olemasolevat hoolekandelist ressurssi, mille kohaldajateks olid üldjuhul hoolekandesüsteemis töötavad lastekaitsetöötajad.

Kuna lastekaitse spetsialistil ja kooli tugipersonalil on reaalses elus üsna vähe võimalusi noorte ja perede mõjutamiseks, siis alaealiste komisjoni menetluskäiku, mille praktika oli komisjoniti erinev, peeti sageli tõhusamakas võimaluseks noore mõjutamiseks. Siiski tuli arvestada asjaoluga, et määratud mõjutusvahendid olid noorele sisuliselt täitmiseks vabatahtlikult, mõjutusvahendi kohaldamise praktika oli aga erinev ja tulemusedki olid selletõttu kesised. Alaealiste komisjoni laekusid juhtumid sageli kolm kuni kuus kuud pärast süüteo toimepanemist, mis muutis veelgi küsitavamaks mõjutusvahendi otstarbekuse.

Täna räägitakse palju varajasest märkamisest ja igaühe kohustusest teada anda abivajavast lapsest. Kuid isegi juhul, kui probleemi märgatakse varakult ja reageeritakse õigeaegselt, ei luba õigusaktid sageli kohaldada vanema vastuseisule meetmeid, mis oleksid antud hetkel asjakohased ja toetavad. Tõhusaid mõjutamisvahendeid napib nii hoolekandesüsteemis kui ka koolis. Koolid peavad küll iga päev tagama õpilaste ja seal töötava personali turvalisuse, kuid sageli on seda üsna keeruline teha. Loota, et koolide tugispetsialistid suudavad lahendada välise sekkumiseta noore probleemid, on naiivne.  

Tõhusaid mõjutamisvahendeid napib nii hoolekandesüsteemis kui ka koolis

Mida siis ette võtta noorte probleemkäitumise ohjeldamiseks? Vaja on koondada  erinoorsootööga tegelevad spetsialistid ühe ametiasutuse juhtimise alla, kelle ülesandeks oleks välja töötada tõhusad erinoorsootöö programmid, kus noorte kõrval oleks kohustus osaleda ka tema emal ja isal. Loobuda teatud juhtumite korral dubleerivatest teenusepakkujatest, kelle ülesanded on sarnased kooli tugispetsialistidega. Luua õigusaktidega erandkorras alternatiivsed võimalused mõjutusvahendite kohaldamiseks ka juhul, kui vanemad seda mingil põhjusel ei soovi. Lihtsustada teenusele pääsemise võimalusi, loobuda liigsest bürokraatiast ja formaalsetest visiitidest teatud teenusepakkujate juures.

Ressurssi on vaja suunata nõustamiselt palju enam mõjutusvahendite tagamise protsessi. Kaaluda probleemkäitumisega noortega tegelemiseks alternatiivsete asutuste loomist, mis tegutseksid jõustruktuuride haldusalas, kaasates sotsiaal-, noorsootöö, tervishoiu- ja haridusvaldkonna spetsialiste. Anda noorsoopolitseile ja lastekaitsele tegutsemiseks suuremaid õigusi ja võimalusi, näiteks alternatiivsete sanktsioonide rakendamiseks, et välistada noore erinevaid asutusi pidi väntsutamist. Loobuda deklaratiivsest mõtteviisist kaasava hariduse võimalikkusest iga hinna eest.