Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine.

FOTO: AKG Images / Scanpix

Järgmisel aastal saabuv Molotovi-Ribbentropi pakti 80. aastapäev on hea võimalus tõsta esile selle segu salastatusest, silmakirjalikkusest ja kurikuulsusest. Kui Venemaale ei meeldi enda seostamine sellega, on vastus lihtne: lõpetage püüded seda kaitsta, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Selle asemel aga kasutab ta vastupidist taktikat, mida näitlikustab säuts, mille avaldas 14. septembril Vene saatkond Iisraelis. Selles loetleti tosin suuresti segast rahvusvahelist kokkulepet hilisest sõdadevahelisest perioodist, nagu 1939. aasta 31. maist pärinev Taani-Saksa mittekallaletungipakt. Nimekirja kolmeteistkümnes ja viimane on kaugelt tuntuim: Molotovi-Ribbentropi pakt sama aasta augustist.

Avalikult mittekallaletungipaktiks nimetatud kokkulepe Euroopa kahe totalitaarse impeeriumi vahel jahmatas maailma, kuid tõde oli veelgi šokeerivam. Nõukogude ja Saksa välisministrid olid allkirjastanud ka salaprotokollid Ida-Euroopa mõjusfääridesse jagamiseks. 

Need rahumeelsed riigid ja nende miljonid elanikud määrati hakklihamasinasse. Hitleri-Stalini lepe viis otseselt Balti riikide annekteerimiseni Nõukogude Liitu, provotseerimata Nõukogude rünnakuni Soome vastu, Poola ja Rumeenia tükeldamiseni ning totalitaarse valitsemise kehtestamiseni suures osas piirkonnast koos kogu seda saatva surma ja hävinguga.

Need rahumeelsed riigid ja nende miljonid elanikud määrati hakklihamasinasse. 

Igasugune antifašistlik usutavus, mille Nõukogude Liit Hispaania kodusõja ajal kätte võitles, haihtus hetkega. Enamgi veel, leping saatanaga oli läbikukkumine. Kaks aastat hiljem ründas Hitler Nõukogude Liitu. Miljonid, peamiselt Nõukogude impeeriumi vangid, surid idarindel võideldes. Miljonid tsiviilisikud, peamiselt juudid, lasid natsid itta liikudes maha või gaasitasid surnuks. Hitleri vägede taganedes algas aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsioon Ida-Euroopas.

Kõige selle lätted ulatuvad tagasi 23. augusti Hitleri-Stalini paktini, andes sellega aluse pidada seda 20. sajandi diplomaatilise ajaloo kõige kohutavamaks episoodiks. Venemaa oli kunagi sellega nõus. Boriss Jeltsin, esimene demokraatlikult valitud president andis 1992. aastal käsu salaprotokollid avalikustada. 2009. aastal kui Poola-Vene suhetes valitses päikeseline periood, mõistis toonane Vene peaminister Vladimir Putin selle ajaleheartiklis hukka kui ebamoraalse.

Isegi tänapäeval on vähesed venelased valmis pakti ühemõtteliselt kaitsma, aga nad tõrjuvad sellele suunatud kriitikat mitmel põhjusel. See aitas võita Nõukogude Liidule enda kaitsmiseks elutähtsat aega. See ennetas palju halvemat natside maahõivet Ida-Euroopas. See oli kaitsev, taktikaline vastus teiste riikide häbiväärsele käitumisele, kes sõlmisid Hitleriga kokkuleppeid.

Paljud neist argumentidest on väheusutavad. Stalin oli Hitlerist nii joobunud, et Nõukogude kaitsepositsioonide ülesehitamise asemel ta nõrgestas neid ja ignoreeris kõiki hoiatusi eelseisva rünnaku kohta. Ilma paktita on ebatõenäoline, et Hitler oleks üldse riskinud Poola vastu sõtta minna.

Venemaa tugevaim ja kõige siiram argument on, et ka teised riigid sõlmisid Hitleriga kokkuleppeid, «suunates natside agressiooni Nõukogude Liidu vastu», nagu väideti saatkonna säutsudes. Missugune oli Stalini jaoks alternatiiv ilma potentsiaalsete liitlasteta Läänes?

Selles on üksjagu tõtt. Mõned neist kokkulepetest olid närused, küünilised või jõhkrad. 1930. aastatest ei välju keegi heas valguses, kuid ainult Venemaa püüab kaitsta mineviku tegusid. Müncheni sobing, mille Suurbritannia ja Prantsusmaa Hitleriga 1938. aastal Tšehhoslovakkia kohta sõlmisid, on sündmus, mida saadab sarnaselt kogu 1930. aastate lepituspoliitikale sügav, pidev ja (peaaegu) universaalne häbi.

Ainult Venemaa sarjab teisi riike «fašismi» eest seoses pakti tekitatud sõjaaegsete dilemmadega, ignoreerides samal ajal äri-, sõjalisi ja julgeolekusidemeid, mille Nõukogude Liit Hitleri Saksamaaga otsustas sõlmida.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.