FOTO: Urmas Nemvalts

Iga tööstus- või kommertsobjekt ning asutus vajab valvet. Ohte on mitmesuguseid. Ameerika märulifilmidest tuntud maskides mehi automaatidega on Eestis ebatõenäoline kohata. Vaevalt et valvuritädi või -onu filmi «Visa hing»Hans Gruberi sarnase kurikaela vastu saaks. Kuid valve polegi selleks, vaid esmajoones tuleb neil püüda ära hoida selliseid sisemisi ja väliseid ohte nagu materiaalne kahju, vargus, saladuste kaduma minek, tulekahju või teised elule ja tervisele ohtlikud situatsioonid. Valvureid ning valvesüsteeme ongi vaja selleks, et need tuleksid toime ohtudega valvatavatel objektidel ning kontrolliksid juurdepääsulube.

Juurdepääsukontroll on kõige elementaarsem, mille pärast peab muretsema ükskõik milline asutus. Seepärast korraldas Postimees riigiasutustes eksperimendi, mis näitas puudujääke just selles vallas. On iga asutuse või ettevõtte oma asi, kuidas ta selle tagab.

Tänapäeval on juba olemas igasugused juurdepääsusüsteemid, turniketid ning videojälgimissüsteemid. Kes ei soovi nende peale raha kulutada, võib alati palgata valvuri. Õnneks pole Eestis elektrooniliste valve- ja jälgimissüsteemidega koonerdatud.

See on ka õige, sest valvurite armee tähendaks tänapäevastes tingimustes inimressursi raiskamist. Noorte, füüsiliselt tugevate ja mitterumalate meeste massiline istutamine monitoride taha, et nad jälgiksid, et vanainimesed poest juustutükki minema ei tassiks, oleks moraalselt ja intellektuaalselt degradeeriv ning me kaotaksime väärtuslikku tööjõudu. Õnneks on meil selles vallas tasakaal leitud.

Varem tähendanuks see, et kui näiteks redelimees sooviks kuhugi pääseda, siis esmalt saadetaks ta lubade büroosse, kus klaasputkas istuksid kaks balzacilikus vanuses daami, kes kärgiksid redelimehe peale ebaviisakalt, seejärel võtaksid ta passi, lüües tema näpud aknaluugi vahele, ja käsiksid tal 20 minutit oodata.

Postimehe katse näitas tegelikult, et tehnikaga on kõik korras ja kui miski alt veab, siis inimfaktor. Meil pole ressurssi, samuti mitte vajadust panna iga ametiasutuse sissepääsu juurde istuma mõni vastuluurekooli vilistlane. Jah, inimestel on nõrkused. Nad on tihti kergeusklikud ning sageli ka laisad.

Kuid elus tuleb otsida tasakaalu. Meie idanaabri juures on tavaline, et peaaegu iga nurga peal on sildid «Keelatud» ja «Ei tohi!», peale selle võidakse inimene igal suvalisel momendil ja igas suvalises kohas kinni pidada ning nõuda passi või sissekirjutust. Üheski teises riigis kogu maailmas pole sellist tohutut hulka valvureid ja lubade büroosid. Meil on viimase inimpõlve jooksul juba ära unustatud, mida tähendab «lubade büroo».

Varem tähendanuks see, et kui näiteks redelimees sooviks kuhugi pääseda, siis esmalt saadetaks ta lubade büroosse, kus klaasputkas istuksid kaks balzacilikus vanuses daami, kes kärgiksid redelimehe peale ebaviisakalt, seejärel võtaksid ta passi, lüües tema näpud aknaluugi vahele, ja käsiksid tal 20 minutit oodata. See on teine äärmus, millest meil on õnnestunud pääseda.