Martin Mölder: valimislubadus, mis tekitaks konkurentsi

Valimislubaduste perspektiivikus FOTO: Martin Mölder Foto: Martin Mölder

Kuigi Isamaa oma toetajate protsendiga praegu ei hiilga, on nad tulnud välja mõne lubadusega, millel võiks valimisvõitluses potentsiaali olla. Samas on osa Keskerakonna ja sotside lubadusi pälvinud paljude toetuse, kuid iseloomult on nad pigem sellised, mis erakondadevahelist poliitilist konkurentsi ei stimuleeri, kirjutab politoloog Martin Mölder.

Milline võiks olla valimislubadus, mis konkurentsi tekitamise mõttes kõige paremini töötab? Ilmselt peaks see esmalt kõnetama erakonna enda toetajaid. Kui üks erakond hakkaks propageerima seisukohta, mida tema enda valijaskonnas märkimisväärselt ei toetata, riskiks ta halvimal juhul oma valijate lõhestamisega. Peale oma toetajate hoidmise peaks iga erakond mõtlema ka uute valijate võitmisele. Selleks peaks hea valimislubadus saama märkimisväärselt populaarseks ka teiste erakondade valijate hulgas. Kuid samas on kõigi erakondade pooldajate hulgas ühtlaselt suurt heakskiitu pälviv lubadus midagi sellist, millest ilmselt poliitilist konkurentsi struktureerivat ja valijaid mobiliseerivat teemat ei tule.

Kujutame ette olukorda, kus kõik erakonnad käivad välja lubadusi, millega kõik valijad absoluutselt nõus on. Milline näeks siis välja kampaania ja poliitiline konkurents? Ühelgi erakonnal ei oleks motivatsiooni oma konkurentide lubadusi vaidlustada, sest nende endi toetajad on samal meelel. Keegi ei kõnetaks poliitiliselt kedagi teist. Ei tekiks arutelu selle üle, mida peaks või ei tohiks, mis on õige ja mis vale. Tunded vaibuksid ja lõpuks kaoksid. Ilmselt taanduks kõik vaid üksteise ülepakkumisele. «Ma luban 100 eurot», «Ma olen kõvem, luban 200 eurot», «Vali nüüd meie vahel». Jääb õhkõrn võimalus, et erakonnad hakkaksid omavahel konkureerima sellega, kes suudab kõige paremini leida konsensuslikke probleeme ning veenda valijaid selles, et just nemad on kõige pädevamad neid lahendama. Kuid maailm ei ole nii üheülbaline ja ratsionaalne.